Ligipääsetavus

Teletorni kirjeldus

Teletorn on kujult nagu UFO, mida läbib keskelt terava tipuga ümar ora. Torn koosneb 190 meetri kõrgusest raudbetoonist tüvikust, mille peal on 124 meetri kõrgune terasantenn. Torni tüviku alumise otsa läbimõõt on 15,2 meetrit. Torni seina paksus on pool meetrit. Torn kaalub 25 000 tonni. Kahe ja poole meetri paksune vundamendiplaat asub kaheksa ja poole meetri sügavusel. Teletorni raskuskese asub jalami juures. Seetõttu ei saa torn ümber kukkuda ka siis, kui vundamendiplaat maapinnal asuks.

Tänu erakordsele siluetile on Tallinna Teletornil oma identiteet. Torni ülemist ringehitist toetavad 16 betoontuge annavad tornile omanäolise kuju. Kui Berliini teletorni ülemine osa on kera-, Ostankino silindri-, Vilniuse oma kausikujuline, siis Tallinna Teletorn on väidetavalt martiiniklaasi kujuline. Kuid võimalik, et peaarhitekt David Bassiladze võttis eeskujuks Vana Toomase kaabu.

Teletorni ees seistes paistavad kuni torni alumise osa poole kõrguseni neljast ilmakaarest 10 paari illuminaatori moodi aknaid. Kuni teletorni ufokujulise laiendini on kohakuti veel 4 ümarat üksikut aken. Teletorni laienenud osas, 21. korrusel, asub näituste ala ja korrus kõrgemal kohvik, restoran ning vaateplatvorm, kuhu saab minna otse kohvikust. Vaateplatvorm on 175 meetri kõrgusel.

Teletorni laienenud osa peal on mitmesugused taldrikukujulised vastuvõtjad ja seadmed. Veel kõrgemal on torni ülemine punase-valgetriibuline teravik, mis koosneb üksteise peale monteeritud lülidest. Seal on veel ka metallkonstruktsioonid kaubalifti tõstmiseks, neli rattakujulist kodaratega platvormi ja suur hulk pisikesi antennikesi.

Olles kaldteed pidi üles liikunud, on võimalik mööda kaitserinnatisega ääristatud umbes 2 m laiust rõdu teletorni ümber ring teha. Teletorni kaks esimest korrust on põhitornist rõdu võrra laiemad. Torni ümbritsevad kõrged püstise ristküliku kujulised aknad, mis toetuvad teise korruse siseseinale. Rõdu kohal kulgeb ümber torni must ülespoole laieneva servaga katus. Sellele on kinnitatud mõned prožektorid.

Teletorni taga on ühekorruselised tehnilised ehitised. Läbi torni taga asuvate akende paistab tugev metalli värvi karkass, millele on paigutatud saalis asuv vitraaž.

Parempoolsel õuealal, peasissekäigu kaldtee kõrval, on veel ka laste mänguväljak. Neist viib mööda väikese kaarega kulgev plaaditud tee. Enamus ülejäänud territooriumist on muruga kaetud.

Teletorni territoorium. Monumendi kirjeldus

Tallinna Teletorn asub looduslikult kaunis kohas kõrgroheluse keskel ja on 314 meetrit kõrge. Tänu oma kõrgusele paistab ta kaugele.

Kloostrimetsa tee 58a asuv territoorium on ümbritsetud võrgust aiaga, milles on kolm sissepääsu. Kõik edaspidi kirjeldatud suunad on antud olles näoga teletorni poole.

Sissepääs paremal küljel on suletud. Kloostrimetsa tee äärsel võrkaial on väravad paremas ja vasakus nurgas. Transpordivahendiga saab siseneda parempoolsest väravast. Teine on keelumärgiga ja mõeldud väljumiseks või jalakäijatele.

Jalgsi tulles

Kohe peale parempoolsest väravast sisenemist on risti vöötrada, mis viib üle sissesõidutee vasakule. Asfaldi lõppu tähistavad maas kahes reas nupulised plaadid. Kahe meetri laiust teed pidi umbes kolm meetrit minnes jõuab kahe umbes kolme meetri laiuse ristkülikukujulise murulapi vahele pöörduva teeni paremal. Muru on ääristatud äärekividega. Pöörates paremale murulappide vahele on ees sirge kaks meetrit lai Teletorni poole suunduv kohati konarlik plaatidest allee. Tunne on selline nagu oleks võimalik jalutada otse teletorni tippu. Allee on umbes 40 meetrit pikk. Alleed mööda edasi minnes on murulappe kokku neli, kummalgi pool alleed kaks. Neil kasvab 9 tamme. Muru jagab neljaks ühesuuruseks lapiks alleega risti kulgev asfalteeritud tee. Murulapid on igast küljest äärekividega piiratud. Muru sees tammede vahel on lillepeenrad, kus õitsevad eri aegadel mitmevärvilised lilled.

Monumendi kirjeldus

Allee lõpus vasakul on skulptor Tauno Kangro kujundatud hall püstine looduslik kivi horisontaalsel kivist alusel, mille keskele on kinnitatud hall tahvel musta raidtekstiga: „Siin seisti vabaduse eest” ja väiksemas kirjas „Teletorni kaitsmine 20. august 1991”. Kivi paigaldas Tallinna Linnavalitsus 2005. a.

Kivi ümbritsevad tahvlist allpool kivisse raiutud mustad käest kinni hoidvad inimkujud. Nad kujutavad teletorni kaitsjaid. Kivi kõrval paremal varda otsas on väike metalne teabetahvel täiendava seletava tekstiga.

Mõlemal pool peale kivi, muru lõpus, kasvavad mõned punakate lehtedega barbarissipõõsad.

Ülekäigurajad

Murust ja mälestuskompleksist paremal on taksopeatus ja vasakul autoparkla. Autod sõidavad paremalt väravast ümber mälestusmärgi vasakule parklasse. Tee on asfalteeritud. Üle tee viib kaks ülekäigurada.

Esimene on allee jätkuna mälestuskivi kõrvalt alleed pidi otse üle sissesõidutee. Teletorni ees on kaheksa meetri laiune äärekividega ääristatud plaaditud ala. Sealt algab kaldtee, mis viib teletorni teisele korrusele, kus asuvad ka piletikassad.

Teine ülekäigurada algab vasakul ja viib esimese korruse tunnellsissekäiku. Selle tornipoolse otsa kõrval vasakul on siniseks värvitud invasõidukite parkimiskoht. Seal on ka tugevamal alusel viidad, liiklusmärk ja elektripost kõrgel asuvate valgustitega. Kahe vöötraja vahe on 20 sammu.

Teletorni sissepääsud

Külastajale on 3 sissepääsu.

1. Peasissepääs

Peasissepääs on keskmine, see asub 2. korrusel ja sinna viib kaldtee. Olles tulnud muruplatside vahelt ülekäigurada mööda üle sõidutee plaaditud alale, asuvad minekusuunaga risti rivis üheksa puukaanega kaetud meetrise läbimõõduga valatud poolkera. Samasugune oli torni poole suunduval teel. Kummalgi pool asuvad enne kirjeldatud prügikastid. Sealt edasi algab ligemale kuuekümne meetrine tõus mööda kaldteed ehk pandust otse teletorni peasissepääsu suunas.

Kaldpind läheb ülalt kitsamaks. See on alt 31 sammu ja ülevalt 6 sammu ehk umbes 3 meetrit lai. Kaldtee poolitavad piki teed reas maas asuvad mustad madalad ümarad valgustid. Kaldtee on paremalt poolt turvatud läbipaistva seina ja metalltorust käsipuuga. Siiski, käsipuud pidi minnes on poolel teel torni poole maas ristkülikukujuline liikumissuunaga risti asetsev paarikümne sentimeetri laiune kitsas lõhe.
Sissepääsu klaasuksel on tahvel teatega: „Sissepääs teletorni”, vasakul aknal kollane ümar informatiivne kleebis tööaegade ja keelavate märkidega. Kui üldiselt koerte ja jookidega siseneda ei tohi, siis juhtkoerad on lubatud.

Kaldtee vasaku seina moodustab vasakul asuva galerii klaassein.

2. Sissepääs esimese korruse galerii kaudu

Kaldteest vasakul on tunnel, mis on ühtlasi teine ja talvel ainus sissepääs teletorni. Tunnel on neljakandiline ja avatud. Kahel pool sissepääsu on prügikastid ja vasakul pool postkast.

Tunneli kogu vasak sein on kaetud seinakõrguste mustvalgete fotodega teletorni ehitamise ajaloost aastatest 1975–1980.
Tunneli parem sein on klaasist. Klaasid asuvad tõusval müüril kaldteega paralleelselt.

Seina lõpus saab läbi avauste anda näo kahele tornist hüpanud langevarjurile. Lastele on pildi taga aste, et nad langevarjuri näoni ulatuksid.

Tunneli otsaseinas on iseliikuv pöörduks. Sisenedes satute ooteruumi ja paari sammu pärast paremale pöörates poodi. Vahel ust ei ole. Infolett saali töötajaga on kaupluse vasakus seinas. Pileti lunastamiseks tuleb pöörata vasakule, mööduda tuleb leti lähedalt, sest kaupluse väljapanekud on kogu kaupluse alal paremal, minna läbi kaupluse ning tõusta taga paremal nurgas asuvat keerdtreppi pidi teisele korrusele. Elamusjuhtidele võib alati öelda, et soovite lifti kasutada. Nad avavad seejärel liftini viiva ukse, mis asub peale kauplust otse läbi koridori minnes tagaseinas. Ukseni viivas koridoris on kahele poole seinale kinnitatud käsipuud. Lifti ja ukse vahe on 3 meetrit. Õhtul pääseb 22. korruse restorani liftiga otse esimeselt korruselt.

Vasakul pool enne koridori asub teletuba, kus külastajad saavad telereportereid mängida. Mängimiseks valitakse puutetundlikult ekraanilt ALUSTA ja salvestus läheb käima. Telestuudios saab lugeda uudisena sisse vabalt valitud teksti. Salvestuse lõpetamiseks tuleb vajutada STOP ning siis saab salvestatud uudise soovitud e-posti aadressile saata.

Paremal koridori alguses on paremal pool hoiukapid ja vasakul inva WC. Inva WC-s on kraanikauss paremal ja pott otse 2 m kaugusel.

3. Sissepääs kaldtee alt

Uks on kaldtee all paremal täiesti torni seina kõrval. Ka see uks viib kauplusesse. Seda ust on mõttekas kasutada peale ekspositsiooniga tutvumist teletornist väljumiseks, sest alla sõites viib lift külastajad 21. korruselt otse esimesele korrusele. Ukse kõrval väljas asub jalgrataste parkla ja kolm lipuvarrast lehvivate lippudega. Keskmine on sini-must-valge.

Teletornis liikudes tuleb tähele panna metallist uksepakke, mis enamustel ustel olemas on. Uksed avanevad lükates, kuid enamasti sulguvad ise, kui nad ei ole töötajate poolt avatud asendisse kinnitatud.

Tualetid

Teletornis on esimesel, teisel ja kahekümne esimesel korrusel külastajatele mõeldud WC-d. Kõik suunad on kirjeldatud nii nagu nad ruumi sisenemisel paistavad.

1. Esimese korruse liftini viiva koridori alguses paremal on veel üks koridor, kus paremal pool on hoiukapid ja vasakul 6 sammu kaugusel inva WC. Lüliti on väljaspool ukse kõrval vasakul. Seina allservas on pistikupesa. Lingiga uks avaneb väljapoole. Sissepääs on väikese kaldega.

Inva WC-sse sisenedes on kraanikauss paremal 1 m ja pott otse 2 m kaugusel. Selle taga vasakul ripub turvanöör, millest tõmmates saabub vajadusel teletorni töötaja. Vee saab lasta ülalt veekasti nupule vajutades. Paberirull on paremal käetoe all. Hari on poti kõrval paremal. Kraanikausist vasakul seinal on kõrvuti seebihoidja ja paberrätikute hoidja. Prügikast on nende all. Seepi saab vajutades ühe käega esiküljel allservas olevale piklikule paneelile. Seebihoidjad on kõikides WC-des sarnased. Vee jaoks on kraanil tõstetav kang. Vasakul on lahtikäiv lapse mähkimislaud. Ukseava kõrval on nagid.

2. Teise korruse fuajee vasakus nurgas on tume uks kollaste figuuridega plafooniga. Uks avaneb lingist. Uksel on metallist uksepakk. WC-sse sisenedes on ukse taga kitsamas koridori osas paremal 4 ümarat kraanikaussi. Nende kohal on peegelsein, millest ulatuvad otse välja fotosilmaga kraanid. Pesuainega konteinerid on kraanide vahel neist kõrgemal ja need on kõikides WC-des ühesugused. Kraanikausside taga on ukseavaga vaheseinal kätekuivati ja selle all prügikast. Kaks kabiini on otse ruumi laiemas osas 10 sammu kaugusel. Uksel on metallist uksepakk. Tavakabiinis on pott otse, ümmargune paberihoidja paremal. Vee jaoks tuleb vajutada tagaseina paneeli.

Invakabiini jõudmiseks tuleb kabiinide ees paremale pöörata. Koridor on kaldega. Uksel on avamiseks link ja metallist uksepakk. Kraanikauss on vastasseinas, selle kohal peegel. Kraan on kangiga. Seebihoidja ja käterätihoidja on kraanikausist vasakul. Prügikast on nende all. Pott on vasakul ja asub sisenemissuunaga risti kahe sammu kaugusel. Paberirull on parempoolse käetoe all. Vesi tuleb veekastinupule vajutades. Turvanöör on poti taga vasakul. Selle kõrval on lahtikäiv mähkimislaud. Uksest vasakul on 2 nagi ja lüliti. Invakabiinist vasakul on veel 3 tavakabiini.

3. 21. korruse näitustealal on liftist väljudes paremal 10 sammu kaugusel ümar valgest tugevast materjalist tumeda uksega WC. Ukse kõrval vasakul asub ümar prügikast. Lingiga lükatav uks on lifti suunas poolviltu. Vasakul on neli ümarat kraanikaussi, nende taga peegelsein. Seinast ulatuvad sirgelt välja fotosilmaga kraanid. Seebinõud on kõrgemal kraanide vahel. Seebi saab kätte ees allservas asuvale klahvile vajutades. Kraanidest paremal risti asuval seinal on kätekuivati. Selle kõrval on suletud uks. Uksest paremal nurga taga on paberkäterättide hoidja ja all põrandal pealt lahtine neljakandiline prügikast. Neli tavakabiini on otse, nendeni on seitse sammu. Kabiinis on ümar paberihoidja vasakul, selle all kaanega prügikast. Hari on prügikasti taga. Plaat vee pealetõmbamiseks asub tagaseinas.

Kabiinidest paremal poolviltu on invakabiin. Pott asub risti vasakus ja kraanikauss paremas seinas. Nende vahe on 2 sammu. Potist paremal tagaseina ääres ripub turvanöör. Poti kõrval on hari. Paberihoidja paberirullga on otse tagaseina keskel. Kraanikauss on poti vastas. Kraan on kangiga, seebihoidja on kraanist vasakul, käteratihoidja kraanikausist paremal. Pealt avatud prügikast on selle all.
Uksest paremal on uks beebide mähkimisruumi.

WC-des on suitsetamine keelatud.

Fuajee

Teletorni fuajee on helehallide seintega. Põrandal on hallid üle meetri pikkused ja poole meetri laiused valgetähnilised rombikujulised plaadid. Teletorni ümarat kuju järgivad väiksemad 20×20 cm üle ühe hallid ja helesinised plaadid. Nendel on trükitähtedega kaugelt siia sõitnud ehitajate eesnimede esitähed. Tähtedest seespool on plaatidel kirjas ilmakaari näitavad kraadid. Disainerid lahendasid teletorni sisekujunduse kosmiliselt.

Fuajee lagi on helesinine. Vastu lage on hulgaliselt poolkerakujulisi valgeid valgusteid. Mõlemal pool peale välisust on juhtmetega vooluvõrku ühendatud valgest matist materjalist helendavad ilma nägudeta vähemalt meetrikõrgused tulnukmehikesed. Vasakul seisab üks, paremal akende all ripuvad laes pead alaspidi veel neli väiksemat.

Välisukse juurest päripäeva liikudes on peale seisvat mehikest vasakul ümar laud infovoldikutega ja kolm suurt üksteise järel paiknevat kattega kaetud ümarat istumiskohta. Seal on ka laiad aknalauad.

Uksed on teletornis tumedad või läbipaistvad. Vasakus seinas on tume uks kollaste figuuridega plafooniga. Seal on WC, kuhu sisenedes kitsamas koridoriosas on paremal kraanikausid, fotosilmaga kraanid ja pesuainega konteiner nende kohal. Kabiinid on otse taga ruumi laiemas osas.

Uksest paremal kasvab potilill.

Vastasseina keskmest vasakul on helehall ovaalse väljavenitatud kera kujuline kosmoselaeva meenutav infolaud kahe töökohaga. Laua välimisel küljel on mõlemas otsas kaks poolkerakujulist süvendit. Teenindaja taga seinal kuvab teler jooksvalt informatsiooni külastuse hindade ja muu kohta. Ka seal ripuvad jalgupidi laes kolm valget tulnukat.

Otse kahe järjestikuse ukse taga algab teletorni väljapanek. Esimest ust ümbritseb helesinine sein. Ukse kõrval vasakul seinal on informatiivsed kollased ümarad sildid. Uksest paremal kasvab suures valges potis havisaba. Lillest paremal vastasseinas on seinale kinnitatud läbipaistvale plaadile kantud teletorni kujutis ja majaplaan lahtimonteeritud teletorni näol koos selgitavate märkustega.

Ka paremal seinas on uks ja selle ees kolm kolmnurkset suurt istet. Fuajee paremast nurgast läheb klaasrinnatise ja metallkäsipuuga ääristatud trepp alla esimesele korrusele.

Sisenedes teise korruse klaasustest

Välisukse vastas asuvast esimesest klaasuksest sisenedes on vasakul kahe ukse vahel ametiruum, paremal aga telekommunikatsiooni ettevõtte Levira tööruum. Peale teist ust on paremal veel üks ametiruum ning tulekustuti ja prügikast.

Lift. Tuulte roos. Kirjeldus

Ukse vastas on liftid. Teletorni keskel sõidab külastajatega kaks lifti 21., infolaua töötaja abiga ka 22. korrusele.

Lifti ees põrandaplaatidel on kaunistuseks lakooniline umbes ühe meetrise läbimõõduga tuulte roos. Ämblikuvõrgu moodi 8 haruga kuldse tooniga muster on keskmisel suurel ruudukujulisel plaadil. Seda ümbritseb igast küljest üks sõna: Teletorn ehitati 1975 1980. Ühes nurgas on N täht, mis tähistab põhjasuunda.

Lifti kutsumise nupud on kahe lifti vahel seinal. Lifti kohal olev teler näitab, mitu inimest liftis on. Liftis on korruste valimise nupud paremal, lifti laiune peegel ja selle all otse ees käsipuu. Tabloole ilmub lifti liikumise kiirus, kõrgus ja läbitud aeg. Tehnilise personali jaoks on tornis olemas eraldi liikumisvõimalused.

Torni keskel asuvat lifti ümbritseb umbes kahe meetri laiune ringkoridor. Selle seinad ja lagi on musta värvi kollaste vikerkaarekujuliste täpiridadega. Koridoris vasakul olevad uksed viivad ametiruumidesse ja neist esimese kõrval on hall kettaga telefon.

Eti. Kirjeldus

Liftide kõrval paremal on seinale maalitud teletorni maskott Eti, kes kutsub lapsi edasi minema, mõistatama ja mängima. Eti on roheline, küljele kalduva ovaalse pea ja pealaest kõrguva teravikuga punaste ümarate silmadega tegelane. Rinnal on kiri ETI. Etist kõrgemal juhatavad kollased ümarad plafoonid luubi ja prillide kujutisega ajaloo väljapanekule ja koridori pidi edasi minnes teisel pool lifti asuvasse kinno.

Laste mänguala

Parempoolse koridoriharu vasakul seinal on laste mänguala, paremal seinal aga teletorni ajalugu põhjalikult tutvustav väljapanek. Vahemaa kahe seina vahel on umbes kaks meetrit.

Laste seinal kontrollitakse laste teadmisi teletorni puudutavate põhiliste faktide kohta. Seinal vasakul on püsti meetrine mõõdulatt, kus saab enda pikkust mõõta ja seda Teletorni kõrgusega võrrelda. Saab mõistatada, kui mitu autot peaks üksteise peal olema, et näiteks vaateplatvormini ulatuda. Saad teada, et vaateplatvormini jõudmiseks tuleb astuda 1050 astet. Seina alumises osas vasakul asuvad valgetes poolkerakujulistes anumates kriidid, millega võib tahvlitaolisele seinale joonistada. Paremal on neljas samasuguses valges anumas magnetmänguasjade kodu. Näiteks magnetiga puud ja ufod. Puid üksteise peale pannes saad teada, mitu tamme kõrgust on teletorni kõrgus. Seina paremasse serva on tehtud Teletorni alumine osa. Paarisasuvatest ümaratest akendest saab sisse piiluda ning vaadata, mis tööd torni eri kõrgustel tehakse.

Teletorni ajaloo väljapanek

Ajaloo väljapanek algab liftist paremal koridori parema seina nurga juurest. Üleval seinal jookseb ajajoon. Seinal on kolmes keeles kiri: Tallinna Teletorn vundamendist tipphetkedeni.

Ajalugu on esitatud oluliste ajavahemike kaupa ning igale etapile on iseloomustamiseks antud kindel lause. Näiteks – läbi raskuste kõrguste poole.

Ümmargused erisuurustes ja eri kõrgustel asuvad teleobjektiivi moodi klaasitud kujundid must-valge teemakohase fotoga vahelduvad puutetundlike neljakandiliste ekraanide ning kollaste ja mustade tilgakujudega, milledel on tekstid. Kollastes pisarates on lühidalt mustaga põhifaktid, mustades pisarates kollasega aga küsimused stiilis: kas teadsid, et. Ekraanidel saab valida eesti, vene ja inglise keele vahel.

Puutetundlikud ekraanid töötavad sarnaselt: avanevad ajajoon, galerii mustvalgete fotode ja videotega, lood ja mängud. Mänguks on pusle, kus tuleb tükkidest kokku tõmmata teletorni kujund. Veel saab otsida teletornile kaardil asukohta või sündmusi kronoloogilises järjekorras reastada. Asukohta otsides ilmub seda kohta iseloomustav tekst teletorni ajaloo seisukohast lähtudes. Lühikest peaekraanil esitatud teksti saab noolele vajutades kohe edasi lugeda. Ajajoonel avanevad sündmused selle ajavahemiku kronoloogilises järjekorras.

1955–1975. Mastist saab torn

Telemast

Praeguses vanas raadiomajas Gonsiori tänaval asus Tallinna Telekeskus. 1955. aastal kerkis sinna kõrvale 180 meetri kõrgune telemast.

Telemasti kirjeldus

Telemast meenutab torudest kokku monteeritud elementidest üksteise peale pandud kõrget ja kitsast püramiidi. Neli püstist toru on omavahel igast küljest horisontaalsetega ühendatud. Lisaks sellele on ka nurgad igast küljest X-tähe kujuliselt ühendatud. Selliseid ühendatud mooduleid on umbes 30. Umbes kuuenda mooduli kohal on mõned seadmed, 20. ja 22. mooduli kohal on ovaalsed kaheksanurksed platvormid. Ülemise mooduli kohal on nelinurkne platvorm, mille keskelt tõuseb terav orakujuline mast. Telemasti tipp oli pimedal ajal valgustatud, mõned tuled olid ka külgedel.

Mast oli madal ja väikese levialaga ning alguses ette nähtud vaid ühe teleprogrammi ja kahe raadioprogrammi edastamiseks. Kuid peagi oli mast tehniliselt ülekoormatud, sest lisandusid kesktelevisiooni ja Leningradi televisiooni antennid, kokku kolm tele- ja neli raadioprogrammi.

Kardeti kiirgust ja jää allakukkumist. Kuna kogu ala sooviti kaunimaks muuta, sooviti telemasti linnast välja viia.

Asukoha valik

1965. aastal valmib telemaja, sinna kolib ka saatekeskus. Algab uue 350 meetri kõrguse terasmasti planeerimine, mis taheti rajada Randverre. Plaan ei sobinud majanduslikel põhjustel.

Kui Eesti NSV sideministriks sai 1969. aastal Bruno Saul, hakati teletorni rajamisele mõtlema sellisel moel nagu nad suurlinnades olid. Olümpiarajatiste nimekirjaga liitumine tagas kiire finantseerimise, ehitusmaterjalid ja muu vajamineva. Hinnaks plaaniti 7,8 miljonit rubla, kusjuures toonane keskmine palk oli 120 rubla kuus. Uue asukohana kaaluti seitset asukohta. Näiteks Maarjamäe memoriaali juurde, mille vastu oli sõjavägi. Või Naissaarele, kus oli olnud Tallinn-Helsingi raadioreleeliini vahemast. Ka liivane Lükati silla juures olev kõrgendik selliseks ehituseks ei sobinud.

1972. aastal tehti otsus praeguse asukoha kasuks, Kloostrimetsas, Botaanikaaia kõrval. Bruno Saul suutis projekti edukalt läbi nõukogude bürokraatia kadalipu suruda.

Projekteerimine

Aastatel 1973–1975 koostas 314 meetri kõrguse torni projekti Nõukogude Liidu Siseministeeriumi Riiklik Projekteerimisinstituut. Sama töögrupp tegeles ka Vilniuse teletorni projektiga. Arhitektideks olid David Bassiladze ja Juri Sinis, peakonstruktoriks Vladimir Obõdov ning peainseneriks Jevgeni Ignatov.

Tallinna teletorni püüti Vilniuse omast igati paremaks teha. Selleks loobuti näiteks mitte eriti töökindlast pöörlevast kohviku osast. Teletorni ette projekteeriti pikk purskkaevudega bassein. Mõlemad tornid põhinesid 250 meetri kõrguste raudbetoonist tehaskorstnate projektidel. Torni konstrueerimisel lähtuti 1967. aastal Eestit räsinud tormi tugevusest. Arvestati neljanda tuuletugevuse kategooriaga. Esialgne projekt nägi ette teletorni valmimise 1978. aastal.

Betoon

Algselt pidi tsement Venemaalt tulema, kuid TPI (praeguse TTÜ) teadlased, eesotsas professor Verner Kikasega, töötasid välja kodumaisel põlevkivituhal baseeruva portlanttsemendi. Betoon oli arvestatud 300 külmakindlale tsüklile, sai ülitugev ja on veelgi tugevnenud. Isegi pilti polevat olnud võimalik üles riputada.

Olümpiamängud

ROK (Rahvusvaheline Olümpiakomitee) annab 1974. aastal Moskvale XXII suveolümpiamängude korraldamisõiguse. Purjeregati korraldajaks sai Tallinn. Koos mitmete teiste Tallinna objektidega, nagu peapostkontor, Linnahall, Pirita tee, Narva mnt korrastus, vanalinna renoveerimine Poola restauraatorite abiga, sai teletorni ja olümpiarajatiste rajamine tänu olümpiamängude ehitusprogrammile teoks. 1980. aasta olümpiamängudeks oli vaja kõik valmis saada.

Perioodi kohta on puutetundlikul ekraanil 3 häälega videot.

1975–1980. Teletorni ehitus

Teletorni ehitus algas 4. veebruaril 1975. aastal ehitusplatsi ettevalmistamisega. Veebruaris hakati kaevama 9 meetri sügavust vundamendiauku, mille põhja valati kaheksa ja poole meetri paksune kogu torni püstihoidev betoonplaat. 30. septembril pandi ENSV Vabariiklikule Tallinna Teletornile nurgakivi. Selleks kogunesid sinna Eestimaa Kommunistliku partei juhtkujud.

Ehitus venis kaks aastat. Põhjuseks materjalipuudus. Kuid ta kerkis siiski ja avati ametlikult 11. juulil 1980. aastal, ehkki paljud tööd olid veel pooleli.

Laupäevakud

Ehitusplats puhastati entusiastlikult korraldatud laupäevakute käigus. Lisaks 4. Ehitustrustile töötasid objektil eri aegadel 32 ehitusorganisatsiooni töömehed. Abiks tuli ka Vilniuse teletorni keerukatele eriobjektidele spetsialiseerunud brigaad. Kaasati üliõpilaste ehitusmalevlasi, eriti keerukamate tööde puhul. Nende hulgas olid Smolenski Ülikooli meditsiinitudengid. Töölisi oli ligi 3000. Enne avamist koristasid ehitusprahti kohale organiseeritud sõdurid.

Materjalipuudus, kvaliteet

Teletorni ehituse suurim mure olid puuduvad või ebakvaliteetsed materjalid. Puudu oli puidust, aknaraamidest, akendest, soojustusmaterjalist. Betoonivalu armatuurid võisid olla valesti komplekteeritud või kõverad. Uue partii tellimine ja selle kättesaamine või materjali kõlblikuks muutmine oli suur ajakulu. Töögraafikust oli raske kinni pidada ja algsest valmimise tähtajast loobuti. Töötati selle nimel, et torn väliselt ja tehniliselt olümpiaregati ajaks töökorda saada. Korduvalt tuli kolme kuu asemel töö ära teha pooleteise või kahe kuuga. Neid näitajaid sai töövõiduna esitada.

Tehnilised lahendused

Betoontüviku ehitamisel valati kogu tüvik kohapeal liugvormi, mida aeg-ajalt ülespoole tõsteti. Torni tüvel on sellest iga kahe ja poole meetri järel rant. Vormi sees monteeriti armatuur, mis täideti betooniga. Nii on iga valatud vöö eelmisest ahtam.

Torni metallosa monteerimist alustati tipmisest otsast, mis tõsteti üles ja selle alla kinnitati järgmine.

Liftišahti plokid pandi kokku maapinnal, need tõsteti valmis valatud betoontüvikusse ning monteeriti selle sees omavahel kokku.

Ülemine ringehitis valmistati samuti maapinnal. Ringehitise metallkonstruktsioon tõsteti üles ja seda toestati kuueteistkümne betoonist valatud toega.

Põleng

Mõned kuud enne valmimist, 6. aprilli hoogtöölaupäevakul, süütasid keevitamissädemed ehitusprahi. Süttisid lähedalasuvad fiiberkaablid. Brigadir Väino Saar raius kaablid läbi, kuid tuli jõudis ikkagi kaablišahti kaudu kümnenda korruse ruumidesse. Ülesseatud nn mobiilside aparatuur Altai hävis täielikult. Telefoniaparaat sulas känkraks. Järgmisel päeval Nõukogude Liidu sideministeeriumi delegatsiooni saabumise ajaks lubjati põlenud sisesein valgeks. Töödejuhataja karistus piirdus tööordenist ilmajäämisega. Põlenud seadmed asendati samal ajal ehitamisel olnud Tbilisi teletornile mõeldud varustusest.

Saatetehnika

Suuremõõtmelise saatetehnika sisseseadmiseks jäeti osad välis- ja vaheseinad ehitamata. 1979. aasta oktoobris sai hakata saatetehnikat paigaldama. Kohati tuli saatjate ümber kilest telgid ehitada, et ehitustolmu ja seadistamisega tegelevaid tehnikuid külma eest kaitsta. Vahel kukkus alla ka haamer või mõni lauajupp. 20. detsembril 1979 läks esimene proovisaade eetrisse.

Sisekujundus

Eriprojekti järgi tehti kujundus nn esindusruumidele: fuajee, lifti eesruum, saal, kohvik ja vaateplatvorm. Töö tegi noor sisearhitekt ja ERKI õppejõud Aate-Heli Õun. Lifti ja fuajee kujundus oli lakooniline. Kiviplaatidest põrandale ja seintele oli ette nähtud minimalistlik muster, põrandale markeeritud ilmakaared ja tuulte roos. Seevastu saali seinu ja põrandat kattis punane mistra ja toolidena kasutati nn konjakitoole. Tooli istumisosa oli ümara istujat ümbritseva madala seljatoega. Tool toetus ühele alt laienevale jalale.

Kohvik sai talumajalikult tume: mustast graniidist põrand ja must ripplagi. Mustad kahhelplaadid seintel ja vasakul asuva baari letiosal. Ajapuudusel loobuti baariosa eriprojekti järgi valmistamisest.

Tooni lisasid laest alla rippuvad ämblikuvõrgulaadsed makrameed, mis tehti sõlmtehnikas käsitsi. Kohvikus olid ümarad laudlinaga kaetud lauad, iga ümber neli valget pehme sisepinnaga konjakitooli.

Jaapani liftid

54 blokist liftišahti paigutati Jaapanist pärit liftid. Tööde jälgimiseks kohale sõitnud firma esindaja osales sellel ajal populaarse lotomängu, Sprintloto, loosimisel ja sai peavõidu, milleks oli auto Lada. Kuna kohapealne varustussüsteem ei suutnud talle kohe autot pakkuda, saadi see ENSV Ministrite Nõukogu esindajate kaudu. Auto saatus täna pole meile teada.

Hoogtöö

Kõik esindusruumid olid kõrgete ametnike vastuvõtuks vaja korda seada. Avamise eelsel ööl tehti hoogtööd. Viimistleti torni sisemust. Kohale toodud sõjaväelased koristasid territooriumi ja istutasid muru.

Samal ööl oli tugeva tormiga torni kõikumist tunda. Akna alt sisse pressinud väikse loigu pealt oli torni liikumine hästi näha.

Selle perioodi kohta on puutetundlikul ekraanil väljapanekus fotod.

1980–1991. Nõukogude Eesti kultuskoht

Olümpiamängud ja Teletorn

XXII Moskva olümpiamängud toimusid 19. juulist kuni 3. augustini 1980. aastal. Purjeregatt viidi läbi Tallinnas. Selle alguseks 20. juulil 1980. aastal kuulutati teletorn ametlikult avatuks.

Olümpiamängude toimumise ajal puudus teletornis nii vesivarustus kui ka kanalisatsioon ja saatekeskuse töötajad kasutasid välikäimlat. Viimistlustööd toimusid veel kuni järgmise aasta kevadeni, mille jooksul ka need süsteemid toimima saadi.

Samas oli fassaadiga kõik korras. Fuajeed ehtis Dolores Hoffmanni valmistatud televisiooni kui moodsa infomeediumi mõju kajastav värviküllane vitraaž. Korruseid ühendas Jaapani päritolu lift, mis viis kolmveerand minutiga 21. korrusele. Torni metallosa teenindas eraldi lift. Betoontüvikusse oli mahutatud veel trepp ja kaablišaht. Fiiberkaableid mööda jõudsid raadio- ja televisiooniprogrammide signaalid saatjatest antennideni. Tallinna Teletorn oli kui releejaam, mille kaudu telepilti Moskva võistluskeskustest Euroopasse edastati. Samuti edastati Tallinnas 20. juulist kuni 30. augustini toimunud purjeregati teleülekandeid nii Nõukogude Liidu teistesse piirkondadesse kui ka läände.

Regati läbiviimise eest vastutavad persoonid ning laevadega merel olev kohtunike brigaad kasutasid algelisi piipari ja kaasaskantavaid telefoni süsteeme Altai ja Multitone, millede raadiosaatjad-vastuvõtjad paiknesid samuti teletornis ja töötasid sidemastina. Piiparid olid ka korralduskomitee juhtivliikmetel. Hiljem selgus, et kõige rohkem päringuid oli siiski tehnikutele tehtud.

Selle ajavahemiku kohta on puutetundlikul ekraanil 10 venekeelsete subtiitritega videot.

Maskott Vigri. Kirjeldused

Moskva olümpiamängude maskott oli karu Miška, Tallinnas toimunud purjeregati maskott oli hüljes Vigri. Tema kujutisega kaunistati kõikvõimalikke tooteid, harilikult koos trükitähtedes kirjaga „Tallinn-80”. Üks uhkemaid oli pehmest poorsest plastmaterjalist ja sorgus nöörvuntsidega Tallinna tehases Polümeer toodetud mänguasi, mille omamine oli kõigi unistus.

Ajaloo väljapanekul on kolm veidi erinevat Vigri kujutist. Kõigil on peas viiludest valmistatud ümara nokaga müts, millelt paistab 3 viilu. Vigril on ümar pea ja suured ümarad silmad. Vahel vaatavad nad otse, kus tume ring on heleda sees. Vahel aga küljele, kus pool silmast on valge, teine pool aga must. Vigri vuntsikarvad ripuvad väikese ümarate nurkadega kolmnurkse ninaotsa kõrvalt kaarega alla. Vuntsikarvu on kummalgi pool neli. Suu on kujutatud ülemise mokana, kahe rõõmsa kaarena ülalt alla kahele poole. Kõigil on lühikesed ümarate otstega käed ja jalad. Varbad ja sõrmed on koos. Ka neid on neli.

Esimesel kujutisel seisab Vigri laevukesekujulisel heleoranžil parvel, müts on paremale viltu pööratud, käed kõrvale sirutatud, jalad väikese vahega kõrvuti. Käed ja jalad on oranžid. Seljas on sinine mustade triipudega vest. Triibud on viljapeakujuliselt. Pükste osa on must, kuid püksisääri pole välja joonistatud. Kõhul valge kiri „Tallinn-80”. Parv seilab sinisel lainelisel merel. Lainete harjad on heledama sinisega ja teravad, nagu tolleaegsel Eesti Vabariigi lipul. Õlgadest ülespoole Vigri taga on valge taevas ja paremal lendab kajakas.

Teisel kujutisel seisab hall Vigri, seljas pikk põikiruuduline kampsun, mille allservas on kiri „1980” ja selle all trükitähtedes „Tallinn”. Müts on valge ja musta nokaga. Õlad on kumerad, käed on all, jalad koos. Silmad vaatavad paremale.

Kolmas kujutis on vasevärvi metallist. Vigri ujub suunaga vasakule. Pea on püsti, vaataja poole pööratud. Nokamüts on peas, ümarad silmad on pärani ja vaatavad otse. Käed on V-tähe kujuliselt pea all ette sirutatud, jalad on koos. Ümber ümara pontsaka keha on vöö kirjaga „Tallinn 80”.

Saate edastamine nõukaajal ja kvaliteedi kontroll. Leviala

Kesklinna telemajas asus eraldi tehnokontrolli osakond, kelle ülesandeks oli väljastatava signaali kvaliteeti kontrollida. Iga kõrvalekalle märgiti sekundi täpsusega üles. Suurematest apsudest kanti vastavatele ametkondadele ette. Sellest sõltus tehnikule makstav igakuine preemia. Tulemust võrreldi alati eelmise kuuga, nii et probleemideta kuu võis lõppkokkuvõttes rahalises mõttes kahjulikuks osutuda.

Tänu teletornile paranes leviala 60-lt kilomeetrilt 90-le. Raadioreleeliinide ja abimastide abiga suudeti ETV telepildiga peaaegu kogu Eesti katta. Teisi kanaleid nägi piirkonniti.

Torni ringehituse saalis olid suured Zona tüüpi saatjad ja need alustasid tööd juba 20. detsembril 1979. aastal. Alates 1980. aasta lõpust anti teletornist eetrisse nelja telekanali pilti ja lisaks edastati 6 raadioprogrammi. Võimalik oli vaadata Eesti Televisiooni, Moskva Kesktelevisiooni, Kesktelevisiooni 2 kanalit ja Harjumaal ka Leningradi Televisiooni.

Kohvik

See oli ainus kohvik Tallinnas, kuhu sisenemiseks tuli pilet lunastada ning miilitsa poolt antud ankeet täita. Tänu uudsusele ja lummavale vaatele kujunes kohvikust väga populaarne turistide külastusobjekt. Sinna toodi ka Nõukogude Liidu ja välisriikide prominente.

Nõukaaja lõpul oli tegemist väga eksklusiivse kohaga. Kui poelettidel laiutas tühjus, siis siin olid tänu Kirovi Kalurikolhoosile ja Eesti-Rootsi ühisettevõttele Server lauad lookas. Peenemat kraami oli võimalik vaid valuuta eest osta. Ühe endise töötaja meenutuste järgi oli tegemist „julgeolekumeeste ettevõttega” ja esimese Eesti erarestoraniga.

Elektrikatkestus

Vaid üks kord läks teletorni alajaamas jaotusblokk põlema. Teletorn oli mitu tundi ilma elektrita. Tolle aja ülitäpse tehnokontrolli tingimustes oli tegu tõsise katastroofiga. Võimaliku rünnaku vältimiseks saabus kohale relvastatud valve. Kui teletorni ülem Georgi Morozov õhtupimeduses alajaama poole jooksis, pidas üks sõdur teda ründajaks ja oleks äärepealt tule avanud.

Selle perioodi kohta on puutetundlikul ekraanil 10 videot.

August 1991. Vabaduse kaitsel

Mihhail Gorbatšovi uudse poliitika ja juhtimise märksõnadeks said uutmine ehk perestroika ja avalikustamine ehk glasnost. Selle poliitika sisuks oli ühiskonna sisepingete vähendamine olukorras, kus kahanenud naftahinnad ei võimaldanud enam nõukogude plaanimajandust püsti hoida.

Moskvas üritati iseseisvuspüüdlusi summutada. 1991. aasta jaanuaris ründasid Nõukogude Liidu eriväed Riias ja Vilniuses tsiviilobjekte, ka sealseid teletorne. Tallinna Teletorni kaudu jõudsid kaadrid Vilniuse ja Riia traagilistest sündmustest läände. Kuna lääneriigid mõistsid sellise tegevuse hukka, alustas Nõukogude Liidu juhtkond tööd uue liidulepinguga. Eesti, Läti, Leedu ja Gruusia keeldusid sellest leppest. Lepe ei rahuldanud ka vanameelset Nõukogude Liidu juhtkonda, sest keskvõimule jäid sellega napid volitused. Tulemuseks oli 19.–21. augustil 1991 sõjaväelise riigipöörde katse.

Pihkvast saadeti Eestisse õhudessantvägede soomuskolonn, mis pidi oma kontrolli alla võtma strateegiliselt tähtsad tsiviilobjektid, sealhulgas Tallinna Teletorni. Soomukid jõudsid kohale 20. augusti õhtul. Sama päeva hilisõhtul kuulutas Eesti end Vabariigi Ülemnõukogu otsusega iseseisvaks.

21. augusti hommikul lõhkusid nõukogude dessantväelased väravad ja ründasid teletorni. Teletorni kaitsele kogunes rahvamass.

Teletorni ülem Georgi Morozov pääses torni kavalusega ettekäändel, et tuua ära dokumendid ja raha. Viidates nii ohutusele kui ka vajadusele tagada pumbajaama töö, õnnestus sisse lülitada elekter ja Vikerraadio lühilaine saatja. 22. korruse sidekeskust valvasid neli eesti meest, kelle olemasolust ei teadnud dessantlased algul midagi. Raadiolevi ning side maailmaga säilis, kuni ebaõnnestunud putši lõpuni 21. augusti õhtul, kui Teletorni saali üles seatud televiisor kandis üle Soome YLE TV teadaande augustiputši ebaõnnestumisest.

Giidi sõnul, kes elas teletorni lähedal, oli see hirmus.

Puutetundlikul ekraanil on nende sündmuste kohta häälega video.

Teletorni kaitsjate kirjeldus. Kaks mustvalget fotot

1. Kaamera objektiivi meenutaval ümmargusel fotol hoiavad fotole jäänud 13 meest müürina üksteisel käe alt kinni. Mehed on neljas reas. Meeste taga kasvavad kõrged põõsad. Seal on ka neljakandiline telgiga märk ja selle kohal ümar kiirusepiirang numbriga 40. Põõsaste taga keskel veidi eemal kõrgub teletorn. Selline ala on sõidutee ääres. Enamuses on noored 25–40- aastased mehed. Kolmel mehel on ees päikeseprillid, ühel on peas mootorratturi kiiver. Meeste pead on poolpöördes paremale ja nad vaatavad midagi, mis üle ühe on naeratuse näole mananud. Mehed on väga erineva pikkuse ja välimusega. Vaid ühel mehel on habe ja viiel vuntsid. Juuksed on lühemad ja pikemad, sirged ja lokkis, kuid korrektsed. Mehed on igapäevastes riietes: seljas on nii T-särgid kui ka triiksärgid, peal väga erinevad jakid. Nii lukkudega sportlikud kui ka eest nööbitavad teksajakid. Jalas enamusel eri värvi teksad, aga paar meest on töötunkedes.

2. Teisel fotol seisavad kaitsjad teletorni juures. Teletorni kaks esimest korrust on fotol rahva taga. Inimesed on paremal, soomuk on vasakul rahva ees. Soomuki lasketoru on paremale. Soomukijuht istub, pea on üleval soomukist väljas. Peas on pead ümbritsev kõrvaklappidega tankistimüts. Ta vaatab tõsise näoga otse ette. Inimeste ja soomuki ees maapinnal on kõrvuti mitu rida roomikujälgi. Seisjate näod on tõsised, kõik vaatavad soomukit, kuid olukord ei tundu enam ohtlik olevat. Kaitsjaid on 4–5 rida. Kõik on noored mehed ja naised. Meestel on käed taskus või rinnal risti. Fotol on vähemalt 4 naist. Üks neist soomuki taga on kellegi kukil, et paremini näha. Mehed on riides nii nagu eelmisel fotol. Ka naised on pikkades pükstes ja jakkides või džemprites.

1991–2010. Murrangud telemaastikul

Teletorni jaoks olid Eesti Vabariigi taasülesehitamise aastad raske olelusvõitluse aeg. Nõukogudeaegsete programmide eetrisse andmist jätkati kehtivate lepingute järgi 1993. aastani. Tasapisi vahetati välja selle ajani töös olnud vana aparatuur. Itaalia, Saksamaa, Jaapani ja Tšehhi elektroonikafirmadelt osteti täielikult transistortehnikal põhinevad ultralühilaine ringhäälingu ja televisiooni saatjad. Kuna tehnika töökindlus kasvas, vähenes Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse, nüüdse Levira, töötajate arv 200-lt 30–40 inimeseni. Aastal 2010 lõpetati analoog-TV levi ja mindi üle digitaalsele.

Kommertstelevisioon

1994. aastal vabanesid lepingute lõppemise järgselt aparatuur ja lainepikkused ning see vallandas nn telesõja. Algas Eesti oma kommertstelevisiooni ajastu. Kiiresti tekkisid mitu uut telekanalit nagu Kanal 2, TV3 ja TippTV, kes hakkasid põhiliselt seni kättesaamatut läänelikku telemeelelahutust edastama.

Kõige kirevama ajalooga oli TippTV, mis kuulus tuntud meelejahutajale Jüri Makarovile. Uue kanali tööle saamiseks oli vaja teletorni tippu uus antenn paigaldada. Seda tehti helikopteriga. Vana antenn eemaldati, kuid uue paigaldamise ajal oli tuuline ilm. Kui lõpuks antenni alumine ots ettenähtud auku õnnestus saada ja kopterijuht antenni vabastas, hakkas antenn vibama. Abikonstruktsioonid andsid järele ning antenn kukkus alla, tabades kohvikuosa katuse servale aknapesu korvi jaoks paigaldatud rööpaid. Katus jäi terveks. Antenn maandus teletorni aia lähistel saates teise ilma pisikese õnnetu hiire.

Sündmuse kohta on puutetundlikul ekraanil kaks häälega videot.

Antenni toomine. Foto kirjeldus

Fotol on jäädvustatud antenni toomine helikopteriga teletorni tippu paigaldamiseks. Helikopter asub pilvitu taeva taustal keskjoonest üleval pool ja lendab vasakule. Foto on pildistatud poolviltu altpoolt ja sellepärast paistab kabiinist väga vähe. Kabiiniga ühes tükis olev helikopteri keha on allpool ja ümarate nurkadega seebi kujuline. Kabiini kohal keskel pöörleb viie kitsa tiivaga propeller. Propelleri tiivad on peaaegu helikopteri pikkused. Kabiini taga on saba, mis moodustab poole helikopteri pikkusest. Saba ots murdub ja on püstises asendis ning selle küljes töötab väike propeller. Enne saba lõppu on väike ristlatt teise väikese küljel pöörleva propelleriga. Helikopteri keha all telikul on fotol üks väike ratas.

Paigaldatav antenn on kinnitatud helikopteri keha alla keskele ja see ripub trossi otsas. Antenn meenutab natuke kellapommi. Antenn on pikk, punast värvi ümara kitsa toru kujuline ning paikneb keskjoonest allpool. Antenni ots on jämedama toru kujuline, lühike, tume ja odaotsa kujulise teravikuga.

Kohvik Galaxy

Teletorni kohvik-restoran, uue nimega Galaxy, oli 90-ndatel kohalike kriminaalide, metalliärimeeste ning allilmategelaste populaarne kooskäimiskoht.

Järgmised lood on teletorni endiste töötajate jutustatud.

Lauas istuti tihti mantliga, et varjata hõlma all olevaid automaate ja relvi.

Telliskivisuurune mobiiltelefon, uus moeasi, vajas pidevat laadimist. Selleks olid nad teineteise kõrval leti peal reas. Kõigil olid ühesugused helinad. Helina peale jooksid kõik omanikud kohale.

1990. aastate alguses narkootikume veel polnud. Kui need ilmusid, tekkisid tülid ja omavahelised arveteklaarimised. Lõpuks palgati relvata turvamees, kes ennast korra tunnis näitamas käis. Kõige korralikumad olid suuremad maffiapealikud.

Viimast korda torni

2000. aastatel teletorni külastatavus vähenes ning senine klientuur kadus. Turistide seas teati teletorni kui nostalgilist „nõukogude glamuuri mekat”. Karmistunud tuleohutuseeskiri sundis teletorni 2007. aastal külastajatele sulgema, sest teletorni trepp oli evakuatsiooniteeks liiga kitsas. Kuuldus sulgemisest põhjustas seni viimase külastajatebuumi. 2009. aastal otsustati torn renoveerida.

2010–2012. Vanast saab uus

2009. aasta mais selgus uuendusprojekti ideekonkursi võitja. KOKO Arhitektide visioon nägi suurima muudatusena ette basseini asemele uue sissepääsuosa rajamist, mis lisab suurejoonelisust ja säilitab tornile puhta vaate. Töödega alustati 2010. aasta juunis. Esimese asjana lammutati vana pääslakompleks. Renoveerimise käigus tehti ära ka seni tegemata jäänud tööd ja soojustati korralikult alumine ringehitis.

Teletorni puhul oli tegemist kõrgehitisega, kus töid teostati 170 m kõrgusel. Selleks leiti erinevaid lahendusi – uued vaibad veeti üles lifti alla kinnitatult, ehitusprahi vedamiseks konstrueeriti spetsiaalsed kärud, mis mahtusid kitsastesse liftidesse. Ka kogu vajalik ehitusmaterjal tuli üles tuua nende samade liftidega, mis tähendas sadu liftisõite päevas. Tornivälist vintsi kasutati üksikute suuremate esemete transpordiks. Kuna lammutustöid tehti ka väljaspool torni, kasutati isegi alpinistide abi.

Torn sai oma praeguse kujunduse. Suurima muutuse tegid läbi 21. ja 22. korrus. 21. korrusel lõhuti kõik vanad vaheseinad, mis tekitas ekspositsiooni jaoks ruumi. Kasutati palju Eestis unikaalseid ja uuenduslikke lahendusi. Ehitati ümara lahenduse ja valge fiiberplastikuga kaetud väiksemad ümarad ruumid. 21. korruse näitusesaali paigutati robotseened, külastajate liigutustele reageerivad puutevabad süsteemid ning interaktiivsed ekraanid, mille abil on võimalik ajas rännata ja tutvuda enam kui 100 aknast paistva objekti ajalooga. 170 meetri kõrguselt alla vaatamiseks on põrandal läbipaistvast materjalist sõõrid. Eestlaste tippsaavutusi tutvustab ekspositsioon, mille kuvamiseks on välja töötatud kosmiliste taimede kujulised robotid, mis külastajate liikumisele reageerivad. Isegi vaiba muster on kui kosmiline muru, erineva pikkusega kiirekimbud. Kino ehk vitraažisaalis näidatakse lühifilmi.

22. korrus avati kohviku ja vaateplatvormina. Ruumis, kus 1991. a asusid neli teletorni kaitsjat, asub kohviku köök. Need tehnilised ruumid polnud enam vajalikud, sest tehnilise varustuse mõõtmed olid umbes 10 kord vähenenud.

22. korrusele viib lift, korrus kõrgemal asuvasse kohvikusse tuleb tõusta keerdtreppi mööda. Saab ka liftiga, lifti kasutamiseks tuleb pöörduda teletorni töötaja poole.

Väljapanekus on puutetundlikul ekraanil 10 häälega videot uuendustööde teostamisest.

Teletorn avati külastajatele uuesti 5. aprillil 2012. aastal.

Teletorni renoveerimist ja taasavamist rahastati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja Tallinna Teletorni Sihtasutuse koostööl. Projekti kogumaksumus oli ligi 6,7 miljonit eurot. Teletorn kuulub SA Tallinna Teletorn alla, see on isemajandav asutus ega kuulu ei linna ega riigi eelarveliste asutuste hulka.

Vitraažisaal

Ringkoridoris teisel pool lifti ja ajaloo ekspositsiooni viimaste stendide vahel paremal on vitraažisaali uks. Ukse kohal neljakandilisel tablool on kiri VITRAAŽ, selle all kaamera kujutis ja tabloo all seinal nr 211. Uksest sisenedes katab vaatevälja kinoekraani beež tagumine külg, millel heledatest punktidest moodustunud nooled paremale juhatavad. Ekraanitagust valgustab kogu laiuses poolel kõrgusel kulgev kitsas valgete paneelidega kaetud valgusti. Valgustipaneeli paremal pool on mustaga kiri TELETORN Tallinn. Mõlemal pool ekraani on umbes meetrine sisenemisala.

Mõlema nurga kõrval on uksed punase ringiga tähistatud. Paremal asuva ukse kõrval põrandal asub tulekustuti ja märk seinal. Uksest vasakul põranda lähedal on seinakontakt sinna lülitatud pistikuga.

Paremalt saali sisenedes on paremal seinal kell. Vasakul on suur valge musta servaga ekraan sinakashallil taustal ja selle ees väike tume vajadusel mujale teisaldatav ümar laud. Saali kujundus järgib torni kaarjat väliskuju. Otse välisseina poole tõusevad kuus metallservadega umbes 15 cm kõrget astet. Kaarjad astmed ulatuvad seinast seina. Esimene aste on ekraanist umbes meetri kaugusel. Astmed on ühe meetri laiused. Viimane, kuues aste välisseina ääres, on kitsam. Selle taga olevat vitraaži võib puudutada.

Astmetel on neljas reas plastikust seljatoega pöördtoolid. Esimene toolirida asub teisel astmel, kolmanda astme ees jne. Ülemisel kitsamal astmel toole pole.

Toolidel on üks keskne konjakipitsi jalga meenutav jalg. Istmepadjad on eemaldatavad, kollast, punast, sinist ning musta värvi. Saal on rõõmsalt värviline.

Vitraažisaali välisseina moodustab värviline Dolores Hoffmani valmistatud vitraaž, mida on võimalik kõrvalolevate mustade kardinatega kinni katta.

Vitraažisaal on erinevates hallides toonides, seinad heledamad, lagi tumedam ja põrand peaaegu must. Laes on palju ringikujulisi valgusteid, tuletõrjealarm, paar vihmutit ning muid väikseid turvaseadmeid. Vitraaži ees keskel on lakke kinnitatud aparatuur filmide näitamiseks.

Vitraaž

Vitraaž „Televisioon – aken maailma” koosneb üheksast suurest üksteise kõrval asuvast seinakõrgusest, peaaegu ruudukujulisest, sektsioonist laiusega 2,25 ja kõrgusega 2,30 meetrit. Sektsioonide vahel on kaks 40×26 cm suurust sammast, mis jagavad vitraaži omakorda kolmeks võrdseks osaks.

Igal sektsioonil on kaheksa paneeli, neli kummalgi pool üksteise all. Ühesuurused horisontaalse ristküliku kujulised paneelid on kõrgusega 56 ja laiusega 113 cm. Need on paigutatud metallkarkassi, mis moodustab valguse taustal tumeda ruudustiku.

Paneelid koosnevad väikestest või suurematest värvilistest erineva tekstuuriga klaasidest. Need on klaasinoaga välja lõigatud ja sulatatud tina abil mustriteks ja kujunditeks kokku liidetud. Ühel paneelil võib olla ainult väike osa terve sektsiooni suurest kujundist.

Vitraaži kandvateks värvideks valis kunstnik värvitelevisiooni spektrivärvid: punase, sinise ja rohelise. Kunstniku enda nägemuses väljendavad kasutatud värvid ka inimtundeid: punane emotsioone, sinine teadmisjanu ning roheline rahulolu ja hingerahu.

Värvilised sektsioonid paiknevad sünkroonis. Valgeid on üks, teisi värve kaks, üks kummalgi pool. Valge sektsioon on keskel, edasi kummalegi poole üks kollane, siis punane, sinine ja roheline sektsioon. Kunstnik on pannud vitraaži värvid sujuvalt ühest sektsioonist teise liikuma lisades kõrvaloleva sektsiooni värvi klaasitükke. Kompositsioonilt on mõlemad ühte värvi pooled sarnased, ehkki kujutatud on vahel täiesti erinevaid asju. Midagi vastandub ja samas on mõlemas pooles midagi ühist. Sektsioonid on nagu vahelduvad kaadrid. Iga sektsiooni sees on peaaegu ruudu servadeni ulatuv suur ring kui teleobjektiiv, mis vaataja jaoks informatsiooni salvestab. Ring koosneb kahest kõrvuti asuvast kitsast klaasireast, mis on valmistatud antud sektsiooni põhivärvi heledamatest ja tumedamatest klaasi ribadest. Ring on osa vitraaži mustrist ja kulgeb läbi kõikide paneelide. Ringi sees olevad kujundid on harilikult mitmel paneelil.

Ka sektsioonide nurkades on ringist väljaspool midagi olulist kujutatud. Sektsioonidel kujutatud objekte ümbritseb kõikidel sektsioonidel sarnane tagapõhi. Ringist välja jääva kahe ülemise ja kahe alumise kõrvuti asuva paneeli osad moodustuvad väikestest diagonaalse paigutusega rombidest. Nelja keskmise paneeli tagapõhi on horisontaalselt triibuline nii ringi sees kui ka külgedel ringist väljas.

Vitraaži autor kasutas olulisemate detailide, nägude ja täpsemate kujutiste edasiandmiseks klaasimaalitehnikat, kus klaasimaali värvidega maalitud vitraaži tükke enne vitraaži paigaldamist kõrgel 600 kraadisel temperatuuril kuumutati.

1. Keskmisel üksikul valgel sektsioonil on reporterid.
Valgest sektsioonist vasakul ja paremal on kollased sektsioonid. Koos moodustavad nad vitraaži keskmise osa. See on nagu „kinoajaleht”, kus kajastatakse igapäevasündmusi. Kolme sektsiooni ühendavad läbi kahe alumise paneeli horisontaalselt kulgevad augustatud informatsiooni kandvad lindid. Lindid asuvad erinevatel kõrgustel. Valge sektsiooni keskel ringi sees on ringikõrgused vööni kujutatud reporterid – mees vasakul, naine paremal. Mehe pea on poolviltu paremale. Tema klaasimaali tehnikas teostatud nägu mõjub mustvalge fotona. Laineliste üle pea kammitud juustega mehel on kõrge märgatavate vagudega otsaesine, veidi mandlilõikelised suured silmad, tihedad kaardus nurklikud kulmud, sirge nina ja rääkimiseks avatud südamekujuline suu. Žestikuleerivad käed on ees lõua kõrgusel, harali näpud peaaegu puudutavad üksteist. Vasakpoolne käsi on kõrgemal. Käte valmistamiseks on kasutatud mustrilise pinnaga klaasi. Käte juurde diagonaalselt alt vasakult üles paremale on lisatud oranži ja kollast värvi klaasi.

Suurte, omas ajas moodsate, prillidega naine temast paremal räägib mikrofoni. Ümara mikrofoni juhe teeb tiiru ümber naise parempoolse käe näppude ja langeb alla teise käe juurde. Mikrofoni taha, avatud kaelusega pluusi kaelusesse, on seotud hallikaslilla rätt. Räti otste juurest diagonaalselt üles paremale on lisatud punastest klaasitükkidest piklik laik. Lühikeste juustega naise ovaalse näo vasak pool on sinisest klaasist.

Pildid päevakajalistest sündmustest on ka valge sektsiooni nurkades.

All vasakul seisavad rätiga ema, noor naine ja nende vahel pilotkaga mees vasakule profiilis. Ema käed on ümber poja kukla. Mehe käed on ümber mõlema naise õlgade. Kujutatud ongi kõige olulisemat – pead ja käed, väikestest rombidest ümbritsetuna.

Parempoolsel alumises nurgas kajastatakse spordisündmusi. Kõrgushüppajate kehad rulluvad horisontaalselt üle lati. Kujutatud on ainult kehad ja jalad. Parempoolse hüppaja sirutatud jalg jääb paremale kõrval asuvasse kollasesse sektsiooni.

Vasakul ülemises nurgas on kolm rõõmsat neidu. Parempoolne neist on tõmmu, mis kujutab rahvaste sõprust. Vasakpoolne neiu hoiab kinni kollasest kõrvalsektsioonist valgesse ulatuvast ülestõstetud käest.

Ülal paremas nurgas inimesed protestivad. Vasakpoolsel on käes ruupor, parempoolsel noormehel ripub kaelas kirjaga tahvel. Nende vahel on kinniseotud suuga pikkade kollaste juustega naine.

Valgel sektsioonil on kasutatud põhiliselt valget, aga ka kahvatusinist, erksinist, hallikaslillat, veidi kollast, oranži ja punast klaasi. Valge mõjub vitraažil kõige kirkamana, eriti teiste värvide kõrval.

2. Vasakpoolse kollase sektsiooni ringi sees vasakul seisavad tõsiste nägudega poolviltu noor mees, temast paremal noor naine. Naine vaatab silmadega vaataja poole. On teada, et kujutatud on Dolores Hoffmanni vanemaid noorena. Naine hoiab käes isa fotot. Nende kohal on mehed kõhuli kaevikus.
Ringis paremal pool on kunstniku ema juba eakana, käes Doloresi foto. Temast paremal, veidi allpool, hoiab laps mõlema käega nukku. Ka temal on käes foto. Nende vahel üleval on kollaste juustega noormehe pea. Nende kohal vasakul roomavad inimesed. Paremal on kollase lindiga seotud käed ja selili mehe pea profiilis. Ka siin on näod ja fotod mustvalged ja tõetruud.

Kollase sektsiooni ülemistes nurkades vasakul protestivad inimesed.

Parempoolses nurgas jätkub valgel sektsioonil alanud rõõmsate noorte teema. Kollase sektsiooni serval seisab neiu, kes on ühendanud ülestõstetud käed valge sektsiooni noortega. Mõnedel on suud avatud.

All vasakus nurgas on longuspäised kinniseotud silmadega inimesed. Katkenud valge lint tuleb ringi seest ja on paremal inimeste taga keerdus.

All paremas nurgas jooksevad sõdurid, meditsiinitöötaja talutab haavatut.

Parempoolne valge sektsiooni poolne pool on heledam ja kollasem, sees on veidi oranžikat ja foto juures veidi punast klaasi. Vasak pool sisaldab rohkem oranži, punast ja tumepunast. See on nagu üleminek kõrvalasuvale punasele sektsioonile.

3. Parempoolsel kollase sektsiooni ringi keskmes on kummalgi pool vastakuti viis meest. Vasakul ülal salvestavad kolm mikrofonidega reporterit parempoolset kõnelejat. Alumised mehed esiplaanil suruvad kätt.

Ülemistes sektsiooni nurkades jätkub protestilaine. Vasakul on kolm eri rahvustes meest, neist parempoolne näitab pöidlaga alla. Paremal on kolm naist, keskmisel noorel ja parempoolsel vanal rätiga naisel on rusikad püsti. Tagaplaanil võib lugeda hispaaniakeelset kirja “Chile Dolor Y Esperanza”.

All vasakus nurgas jätkub valge sektsiooni sporditeema.

Paremal istub lebava lapse kõrval peasalliga naine, tema avatud peopesa on lapse kohal. Lapsel on esiletungivad ribid ja kõhnad jalad. Lapse nägu paremal on vaataja poole pööratud.
Ka selle sektsiooni värvid on vasakpoolsele sarnased, valge sektsiooni pool on heledamad ja kollasemad toonid, punase sektsiooni poolsed paneelid on oranžimad ja teiste hulgas on tumepunast klaasi.

Kollaste sektsioonide kõrval on punased. See on aken kultuuriellu – vasakul maailma, paremal Eesti kultuuri.

4. Vasakpoolse punase sektsiooni ringi sees, alumise poole keskel, seisab kõrvale tõstetud kätega valges pikas ürbis noore näoga inimene. Tema kohal on suured valged pöördes käed. Vasakpoolne käelaba on allpool, parempoolne selle kohal. Näpud on harali ja kaks tagumist sõrme puutuvad kokku. On teada, et vitraažil on kujutatud nukuteatri näitleja Ferdinant Veike käsi. Käte kohal ulatub ringist välja stiliseeritud Colosseum. Vasakpoolsest käest jäävad kummalegi poole kaks antiikset teatrimaski. Maskide all vasakul puhub keebiga pillimängija sirget puhkpilli, ise näoga paremale.

All paremal tantsib saksa lihtrahvas. Ees on lopsakas naine, seelik on tõusnud üle põlvede. Mees on taga, mõlema ühendatud käed on paremal kõrval. Pillimängijate ja tantsijate jalad ulatuvad ringist allapoole, ümberringi väikesed rombid.

Kuna järgmisena tuleb sinine sektsioon, on üleminekuna lisatud vasakule lillat, veidi ka oranži.

5. Punane parempoolne sektsioon on samasuguse lahendusega. Ringi alumise poole keskel sätib valge neiu pähe tanu – Muhu laevukest. Tema kohal on suured valged kuduvad käed ja kummalgi pool kaks rahvuslikku maski. Käte kohal, ringi ülemises osas, kõrgub ringi kohale väikese ruuduliste akendega tare katus.

Ringis allpool vasakul tantsib eesti rahvariietes paar. Kõrge tanuga tüdruk on näoga, poiss seljaga. Paremal mängivad saateks kaks torupillimängijat, poolviltu teineteisest ära pöördunud. Ka siin ulatuvad ringist allapoole üksnes pillimängijate ja rahvatantsijate viiskudes jalad.

Punaste kõrval asuvad sinised sektsioonid, mis on aken teadusmaailma – vasakul huvitavad avastused ja geneetika, paremal kosmoseteema.

6. Vasakpoolse sinise sektsiooni ringi keskel on poole väiksem hele ring. Selle keskel on imik näoga vaataja poole, käed üleval nagu kaaluta olekus. Inimene sünnib. Tema ümber on korrapäratult värvilistele klaasidele paigutatud mustad kromosoomid. Need on väiksed ja keskelt kokkupigistatud H-tähe kujulised. Lisaks valgele on ringis helesinist, veidi rohelist, lillat ja lapse pea ümber punast. Ringi välimine osa koosneb ebakorrapärase kujuga tumesinistest ja heledamatest klaasitükkidest, kus võib märgata tuumadega rakke. Punase poole jäävas parempoolses osas lipsab sisse ka lillat ning kaks punast klaasikildu.

Ringi kohal kummalgi pool on neli poolviltu teineteise poole pöördunud töösse süvenenud teadlase pead. Vasakpoolne naine segab ümara kolvi sisu, parempoolne mees uurib käte vahel midagi. Prillidega mees naise kõrval paremal loeb pea käele toetatult. Ringi all on tumesinised väikesed rombid. Vasakul lisandub tumeda sisse helesinist.

7. Parempoolne sinise sektsiooni ring on samasugune, suure ringi sees on väike ring. Kuid imiku asemel hõljub keskel kaaluta olekus kosmonaut, käed ja jalad laiali. Kosmonaudi nägu on naerul ja meenutab Gagarinit. Võib aimata kosmoselaeva sisemust ja inimese esimesi samme Kuul.

Kosmonaudi kõrval paremal on maskitaoline nägu. Ülejäänud ring kujutab erisuurustes värvilisi sini-puna-lillasid laike ja leegikujulisi omavahel haakuvaid siniseid klaasitükke. Ringi kohal on väikesed rombid, punase sektsiooni pool koos lillaga, järgneva rohelise sektsiooni pool aga sinakasrohelisega. Ringi all vaatavad erinevate ilmetega inimesed taevasse.

Parempoolne profiilis mees hoiab rusikas kätt suu juures, noormees vaatab pikksilmaga, vasakul on õnnelikud naised.

Kõige äärmised rohelised sektsioonid on aknaks maailma nii noortele kui ka vanadele. Vasakpoolsel sektsioonil on kortsus nägu. Paremal aga vaatab läbi auto akna teadaolevalt Dolores Hoffmani poeg.

8. Vasakpoolse rohelise sektsiooni ringi sees on nelja ülemise paneeli suurune vanainimese kortsus nägu paremale pööratud. Näo ees on üksteise all kaks triibulist teleriekraani. Alumisel ekraanil on inimese pea kahe peo vahel ja üks pihk suleb ta silmad. Sest kõik ei ole tõsi, mida näed. Sinuga räägitakse eri keeltes. Mis on sellest tõsi, järeldad ise.

Vanuri pea all vasakul kõrguvad kiriku võlvid, mille seinad ulatuvad alla ringist välja. Vanuri kohal vasakul ulatub aken ülespoole ringist välja. Usk, teler ja aken on tema side maailmaga. Paremas ülemises ja alumises nurgas on rohelised rombid. Sees on ülalpool valget ja allpool sinist. Eri värvi rohelistele lisanduvad ülemisel teleriekraanil värviteleri värvide püstised triibud, vanuri pea ümber valget ja kiriku võlvides lillat.

9. Parempoolse rohelise sektsiooni sees on poolpöördes vasakule noormehe sale nägu. Tal on lühike tukaga soeng ja suured silmad. Vasakpoolne silm on tume, teine aga hall. Silmade kohal on tundlikud veidi tõusvad kitsenevad kulmud, sirge nina ja pruntis huuled. Lõug on terav.

Noormehe taga ja tema kohal kõrgub ringist välja paneelelamu. Noormehe näost vasakul on üksteise all kolm teleriekraani. Neist ülemisel näitab mustvalge käsi noormehe oimu kõrgusel nimetissõrmega paremale. Käega risti, selle peal, hoiab teine käsi läbipaistvat rohelist muna. Alumised ekraanid on erivärvi horisontaalselt triibulised, sisse viskab valget, kollast, sinist, lillat. Noormehe pea taga on poolenisti kõrvale tõmmatud aknakardin. Noormehe lõua all kulgeb vasakule alla maantee kahe autoga. Taga on mäed ja teepervel kasvavad puud.

Noor ja vana vaatavad teineteise suunas, nende vahel on terve elu. Ühine on teleriekraan.

Vitraaži läbiv küsimus on „mis on kellelegi aknaks maailma?” Kui aken on suletud, tuleb paluda ta avada. See töö kõneleb palju enam, on kunstniku isikliku looga läbi põimunud ja igal sektsioonil on oma peidetud mõte.

Vitraaži saamislugu

Vitraaži autor Dolores Hoffmann sündis 1937. a Leningradis, praeguses Peterburis. Ta on eesti-saksa päritolu maalikunstnik, kelle vanemad arreteeriti, kui ta oli 5-kuune. Isa lasti maha. Kui eestlannast ema 1945. aastal vabanes, otsis ta 8-aastase tütre lastekodust üles ja nad sõitsid Eestisse.

Hariduse sai Dolores Hoffmann Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kus ta õppis aasta aega klaasikunsti, kuid siis läks üle maalikateedrisse ja lõpetas maalikunstnikuna. Dolores Hoffmani diplomitöö oli 1963. aastal valminud kino Rahu freskopannoo „Hommik”, kus kalurid hommikul merele lähevad. Juba siia teosesse on kunstnik mitmed sõbrad ja teekonnakaaslased paigutanud. Freskol kujutatud Saaremaa rannamaastiku taustal on vennad Jüri ja Henno Arrakud, graafik Evi Sepp, maalikunstnik Jüri Palm, skulptor Renaldo Veeber ja ajastu ikoonina Ernest Hemingway. Kunstnik suhtus oma loomingusse väga printsipiaalselt ja ei ole kunagi poliitilise elu tegelasi kujutanud.

Kunstnikust on valminud film „Jagatud valgus”.

Teletorni vitraaži saamislugu ei kulgenud probleemideta. Kõikide kunstnike tööde üle oli range kontroll. Eestis läbi läinud kavandile oli vaja Moskva kinnitust. Kuidas näiteks lubatakse protestivaid inimesi kujutada? Kelle vastu protestitakse? Kas teema on saadud uudistest? Pinochet näiteks oli Tšiilis. Meie julge monumentaalkunsti komisjon ütles lihtsalt, et kinnitus on olemas ja töö võis alata.

1980. a olümpiamängudeks jõudis kunstnik valmis teha vaid vitraaži keskmise osa. Täielikult valmis teos järgmisel aastal ja see paigutati fuajeesse kassade juurde.

„Seda palangut, kirge vitraaži kavandamise ja valmistamise ajal ning lõpuks ikka üllatust, otse rabatust valmis töö ees seistes ei ole võimalik unustada,” on meenutanud kunstnik meistritöö sündi intervjuus ajakirjanik Külli Reinupile.

Augustiputši ajal 1991. aastal tahtsid Teletorni piiranud nõukogude dessantväelased läbi vitraaži torni murda. Vitraaž on selline klaasikunstiteos, kus värvilised sobivaks lõigatud klaasitükid on omavahel tinaribadega ühendatud. Tänu sellisele tinavõrgule dessantlaste üritus ebaõnnestus. Mõned kummi tõugatud paneelid ja üksikud purunenud kohad parandati juba samal aastal. Kuid oli selge, et vitraaži senine asukoht ei ole hea.

Teletorni renoveerimist alustati 2010. aasta juunis. Projektis olid ette nähtud suured ümberkorraldused fuajees, et valgusolusid parandada ja sissepääsu lahendust muuta. See tähendas ka vitraaži teisaldamist. Paneelid puhastati põhjalikult, probleemsed kohad parandati kunstniku ja tema meistrite abiga ja pandi uuesti teisel korrusel asuvas kinosaalis kokku. Vitraaži osad paigutati metallkarkassile soonte vahele. Saal sai endale üle 20 meetri laia värvilise vitraažseina. Lõunapoolne päike paistab läbi välimiste klaasakende ja paneb vitraaži värvid särama.

Liftid

Lifti kasutamiseks tuleb eelnevalt infolaua töötaja poole pöörduda. Erivajadustega inimestel on võimalik saalitöötaja toel esimeselt korruselt nii teisele, kahekümne esimesele kui ka kahekümne teisele korrusele sõita. Tavakülastaja saab lifti kasutada alles teisel korrusel. Liftid asuvad Teletorni ümaras keskmes.

Esimesel korrusel asuvad liftid läbi kaupluse liikudes kauplusele järgneva koridori lõpus. Uksed on koridori ja liftide vahel suletud. Need avab infolaua töötaja. Liftid on otse ees. Uksest liftideni on 8 sammu.

Teisel korrusel saab liftide juurde teise korruse fuajeest läbi kahe klaasukse, mis asuvad otse välisukse vastas. Ustel on pikad püstised käepidemed.

Liftide kutsumise nupud on kahe lifti vahel seinal. Lifti kohal olev teler näitab, mitu inimest liftis on. Lifti uksed avanevad automaatselt. Liftis on korruste valimise nupud vasakpoolsel liftil paremal, parempoolsel vasakul. Otse ees on peegel ja selle all käsipuu. Nuppude kohal on tablood, mis näitavad lifti liikumise kiirust, kõrgust ja läbitud aega. Liftidel on metallist uksepakud.

Kahekümne esimesel korrusel on mõlema lifti ees suletud uks. Ustel on ukselingid, mis on parempoolsel uksel vasakul pool ja vasakpoolsel uksel paremal pool. Lingile vajutades vajub see alla. Käepide on lai labidakujuline. Uksed on rasked. Lahtilükatud uksed sulguvad ise. Nende kaudu pääseb 360-kraadisele näitusealale.

Liftiga on võimalik sõita ka kahekümne teisele korrusele, kus saab kohvikut külastada. Lifti ukse avanemisel on tasane pinnas ja restorani ukse avamisel on väike kallak. Restorani uks avaneb sissepoole.

Teletornist väljumine toimub esimese korruse kaudu. Liftid sõidavad alla esimesele korrusele. Täpsem info on Teletorni sissepääsude kirjelduse juures.

Kahekümne esimene korrus

Näituseala püsiehitised

Kahekümne esimesel korrusel on mõlema lifti ees suletud uks. Ustel on ukselingid, mis on parempoolsel uksel vasakul pool ja vasakpoolsel uksel paremal pool. Lahtilükatud uksed sulguvad ise. Nende kaudu pääseb 360-kraadisele näitusealale. Liftist torni välisseinani on umbes üheksa meetrit.

Liftide ees kolme meetri kaugusel on suur näitust reklaamiv tahvel, mille teisel pool on võimalik fotografeerida. Trükitud juhend on fotoaparaadi kõrval.

Otse lifti parempoolse ukse ees nelja meetri kaugusel, poolel teel välisseinani, viib keerdtrepp kahekümne teisele korrusele kohvikusse ning sealt terrassile. Terrassi serval on võimalik harrastada servalkõndi. Sinna saab ka liftiga. Selleks tuleb eelnevalt infolaua või turvatöötaja abi paluda.

Näitusteala teised püsiehitised on ümarad ja kõvast valgest materjalist – fiiberplastist.

Liftist paremal on valge ümar WC. Selle torni välisseinapoolses küljes on kaks valget toolidega lastelauda. WC lükatav uks on poolviltu lifti poole. Uksepakku ei ole. Neli ümarat kraanikaussi on vasakul, nende kohal seinal on peeglid. Kraanid on fotosilmaga, seebinõud on kõrgemal kraanide vahel. Seebi saab kätte ees allservas asuvale klahvile vajutades. Kraanidest paremal on kätekuivati. Neli tavakabiini on otse, nendeni on seitse sammu. Kabiini sisenedes on paber vasakul ja plaat vee jaoks tagaseinas.

Lifti taga on samasugune ümarakujuline töötajate ruum ja ka evakuatsioonitee. Selle ja lifti vahele on paigutatud võrguga piiratud lastenurk ehk nukleotiidide pallimeri. See sulgeb seintevahelise läbipääsu.

Liftist vasakul on kolmas ümar ala, mis on poolitatud. Välisseina poolne pool on infolett. Sisemine pool on poolkerakujuline ja mõeldud infoleti töötajatele.

Välisseinast sissepoole ühel kolmandikul ümbritseb korrust ringikujuliselt korrapäraselt viisteist nähtavat sammast. Kokku on tugisambaid 16, üks on varjatud ja jääb siseehitise sisse.

Näitusealale on suvaliselt paigutatud nihutatavaid suuri toole nagu oli fuajees ja ümaraid valgeid seest musti munatoole.

Robotseened ja allavaateaknad

Välisseina ääres eri kohtades on akende all kokku kuus valget vaatetoru ehk robotseent. Nad seisavad tugeval ümaral jalal. Puutetundlikud ekraanid on samuti ümarad ja ülalt laienevale alusele kinnitatud. See meenutab seenekübarat, mis on sissepoole painutatud. Nii on ekraani mugav käsitseda. Ekraanil on veel üks nelinurkne ekraan, kus saab kaameraid liigutada ja ekraani allserva loetelust objekte valida, nagu näiteks Helsingi, Paljassaare poolsaar, Muuga, Aegna saar, Naissaar, Matura 2000 ala või hoopis Haabneeme alevik, Pringi küla, Pärnamäe küla või siis Rannakaitse patarei nr 1.

Iga vaatetoru loetelus on objektid, milleni kaamera pilt ulatub. Vaated ilmuvad reaalajas. Kaamerad on paigutatud seentele nii, et kogu torni ümbrus on vaadeldav. Vihmase ilmaga ilmuvad ekraanile vaid vihmapiisad.

Ekraanipilti on võimalik suurendada, üles saab otsida ka ajaloolised vaated ning ajaloolise info. Vaateid saab vaadata erinevatel aastaaegadel, vaadata otsevaateid ja mängida Tallinna tulevikuga. Valida on eesti, vene ja inglise keele vahel.

Umbes meetri kaugusel välisseinast on põrandas eri kohtades kuus ümarat klaasist umbes poolemeetrise läbimõõduga akent, mille kaudu saab 170 meetri kõrguselt kas õue või kauplusealale alla vaadata. Neljakandiline lüliti on akna kõrval välisseina pool. Sellele astudes aken avaneb ja sulgub.

Vaade akendest

Teletorni heledatripsulisele sinisele ja eri värvi hallile põrandakattele on valgete trükitähtedega märgitud 8 ilmakaart: põhi N, kirre NE, ida E, kagu SE, lõuna S, edel SW, lääs W, loe NW. Tähed asuvad välisseina lähedal, neile osutavad põrandal suured valged nooled. Veel on põrandale kirjutatud vastavas ilmakaares asuva linna või riigi nimi ja kaugus kilomeetrites. Näiteks Cairo 3301 km, Jerusalem 3171 km või Monrovia 6622 km.

Vaade teletornist on üllatavalt roheline. Siit saab aru, kui palju on meie ümber tegelikult metsa, parki ja muud haljastust. Sügis annab tumeroheliste okaspuude vahel kasvavatele lehtpuudele oma kollase või punaka võlu, mets on kollaselaiguline. Kevadel puud ja põõsad õitsevad. Seda kõike saavad külastajad vaatlustorude abil lähemalt uurida.

Vaade põhjasuunas

N ehk põhjasuund asub keerdtrepi taga. Põhjasuunas avaneb vaade merele. Tallinna laht on kujult nagu paun, mis on mõlemalt poolt poolsaarega piiratud. Meri on üsna kitsa ribana. Väga ilusa ilmaga võib silmapiiril aimata Helsingi linna. Silmapiir on alati hägusem ja hallikam sinine, taevas silmapiiri kohal on heledam kui mujal. Tuulise, kuid ilusa ilmaga on merel valged laineharjatriibud.

Paremal pöörab paralleelselt merega kitsa ribana vasakule Neeme poolsaar. Poolsaarest vasakul, lahe parempoolsel kaldal, on kaldaäärse ribana Muuga sadam, kus asuvad tünnikujulised mahutid. Siis madalad pikad laohooned. Nende taga mere ääres on söeterminal. Edasi on laoplatsil konteinerite pealelaadimiseks rööbastel liikuvad kraanad. Sadama keskel kõrgub neljast hallist akendeta kõrghoonest koosnev elevaator vilja hoidmiseks. Selle kõrgus ulatub pooleni nähaoleva mere kõrgusest. Elevaatorist vasakul on mere taustal reas erinevaid väiksemaid püstise tünni kujulisi mahuteid, nende taga heledad kraananokad. Kõige vasakpoolsem on merre suunduv kai, koht laevade randumiseks.

Otse ees, sadamast vasakul, on Viimsi poolsaar, mis kummub kaarena mere suunas. Vasakul kaldal läheb merre kaks muuli. Keskosa on tihedalt väikeseid, enamuses heledaid, maju täis tipitud. Majad asuvad korrapäraste ridadena.

Mööda kallast kaarega vasakule liikudes jäävad roheluse varju liivarand ja Pirita jõgi. Kuid äratuntav on Pirita jõe suue, mis on peale mereäärset metsa väga väikeste valgete majade grupina, kus asuvad purjespordikeskus ning olümpiaehitised. Suudme koha tunneb ära valgete purjepaatide imeväikeste tikkudena püstise mastimere järgi. Käänakul, otse mere kaldal, on Vanasadama kraanad ja laevad.

Sadamast vasakul maismaa poole on vanalinn, kus on vähemalt viis teravatipulist kirikutorni ja nende vahel kobaras tumedad kõrgehitised.

Vasakul taga silmapiiri lähedal pöörab suunaga paremale kitsa ribana merre Kopli poolsaar. Selle paremal kaldal on Kopli sadama kraanad.

Rannaäärsete ehitiste ja Teletorni vahele jääb peaaegu katkematu lai roheline vöönd. Paistavad rohelised puude ladvad. Vasakul on Kadriorg, edasi paremale Pirita jõe ümbruse mets ja Metsakalmistu. Sõiduteed on puude varjudest tekkinud randina aimatavad.

Paremal, Muuga sadamast torni pool, on lagedad põõsastega ümbritsetud nelinurksed alad. Ning veel torni poole on okaspuumetsaga kaetud Pärnamäe kalmistu ja seda ümbritsev mets.

Teletorni ees puude vahel on Kloostrimetsa elurajoon. Majad on nii palju lähemal, et on võimalik eraldada detaile, põhiliselt huvitava kujuga katuseid. Tagumised majad on ühekordsed, hallide püramiiditaoliste katustega kahe reana tänavate ääres suunaga poolviltu paremale. Taga paremal on kolm punase katusega maja. Eesmine majade rivi on kuue väljasopistuva elamuboksiga. Sopistunud on ka lamedad valge servaga tumedad katused. Keskmine maja on hobuserauakujuline hallide viilkatustega kärgelamu, mille hoovialal seisavad autod.

Majade ja Teletorni vaheline sõidutee on vaatel risti.

Vaade lõunasuunda

S ehk lõunasuund asub teisel pool lifti väljapääsu töötajate ruumi taga.

Paremal taga, Kesklinnast vasakul, laiub nii Teletorni poole kui ka peaaegu silmapiirini Lasnamäe. Parempoolses madalamate majade grupis, mis asub Lasnamäe eesmises servas, on selgelt äratuntav valge kupliga kirik. Kõrged hooned vähese roheluse vahel on rohkem otse ja vasakul. Nad mõjuvad Ülemiste järve taustal valgete ja mõnede punaste püstiste tikutopsidena. Lasnamäe laieneb poolviltu alla vasakule ja võtab enda alla ühe kolmandiku maismaa vaatest.

Lasnamäest vasakul, peale rohelust ja selle vahelt kaugusesse suunduvat maanteed, on Iru elektrijaama ehitised ja korstnad. Punase-valge vöödiline korsten rohelise ehitise taga on peenem ja kõrge. Teine paremal on madalam ja lai. Elektrijaama kõrval on püstised heledad kütusehoimise mahutid. Elektrijaama ümbruses on palju madalaid pikki laohooneid. Teletorni poole jääv ala on pikitud puude vahelt paistvate tillukeste majadega. Suurematel on võimalik märgata arhitektuuri, kaari, rõdusid, aknaid jne.

Elektrijaama taga vasakul, silmapiiri lähedal, on kitsa sinise laiguna Maardu järv. Järvest vasakul on veel kütusetsisterne, ladusid ja Kallavere väikesed ning valge kogumikuna suuremad majad. Ring on täis ja vasakult hakkab jälle paistma meri ja Muuga sadam.

Kallavere ja Muuga sadama vahel, neist Teletorni pool, on majatäppidega Muuga aedlinn, mis on keskmine kolmandik maismaavaate vaate kõrgusest.

Vahetult torni ümber on lai roheline vöönd, kus on märgata vaid mõnda maja. Üksnes paremal, otse torni kõrval, on suur ja heakorrastatud Tallinna Botaanikaaed. Veel paremal, botaanikaaia kõrval üle sõidutee, on Kloostimetsa elurajoon, mis jääb torni teisele küljele. Mitmevärvilise lehestikuga botaanikaaia puude ja põõsaste vahel vilksatavad ees paar tiiki ja Pirita jõgi, mis keerab vongeldes vasakule taha eemaloleva metsa vahele. Taamal kasvava metsa ees on mitmekorruselise maja kõrgune klaasist palmihoone ja kahel pool seda kaks pikka ülespidi murduvate katustega kasvuhoonet. Paremale, päris sõidutee äärde, jääb veel üks suurem keskelt tasase, kuid külgedelt kaldu katusega maja. Katus on kahelt poolt diagonaalselt kulgeva sakilise servaga. Majast torni poole on reas veel paar väiksemat kasvuhoonet ja hoolealuste kasvatamiseks peenrad. Territoorium on puude ja põõsastega kujundatud ja nende vahel on kumerad kõnniteed. Botaanikaaia taga vasakul suurte roheliste puude all on suur Konstantin Pätsi punase katusega maja, kus on praegu kool.

Ajastu kell

Galerii sissepääsust umbes 30 meetri kaugusel on väljapanek inimese arengust ja Maa asustamisest inimeste poolt. Meil on mugavam tulla siia lõpus, kui lift laskub kahekümne esimeselt esimesele korrusele. Võib tulla liftist läbi kaupluse otse, infolauast paremal mööda ja väljuda läbi pöördukse, või enne kauplust kohe peale vasakul asuvat seina pöörata vasakule ja väljuda. Siis pöörata paremale ja ringi ümber teletorni liikuda galeriisse.

Ajastute kell võtab Maa nelja ja poole miljardi aasta pikkuse ajaloo kokku kahekümne nelja tunniga. Miljon aastat möödub umbes 19 sekundiga. Kell on värvilisteks sektoriteks jagatud kahekümne nelja tunnine ring, mis on omakorda poolitatud siseringiks. Ööpaeva 24 tundi on märgitud välisringist väljapoole.

Kellal on kujutatud geoloogiline ajaskaala. Aegkonnad on välimisel ringil. Neid on neli: hadaikum, arhaikum, proterosoikum ja fanerosoikum. Sisemisel ringil on need omakorda jagatud väiksemateks sektoriteks, milledel igal on oma nimi.

Olulisimad sündmused Maa ajaloos on välja toodud eraldi vasakul kõrval siksakilisel joonel punktidena. Kui tänapäeva ühine eellane elas kell pool kuus hommikul, siis esimesed taimed tekkisid kell kolmveerand seitse õhtul. Inimese perekond ilmus alles päeva viimastel minutitel.

Inimese eellased koos kirjeldustega

Stendi ääres seisab 5 vineerist lõigatud elusuurust eellase kuju. Nad on alasti, tumedanahalised, mustade lokkis laialihoidvate juuste ja laia ninakujuga. Ainult eelviimane neist on heleda nahaga. Nad vaatavad külastajaid sõbralikult. Igast maketist vasakul on info kujutatu kohta, nii füüsilised näitajad, oskused kui asustamisala kaart.

Makettidel on paremalt alates:

1. Australopiteegid oskasid käia kahel jalal ja kasutasid tööriistu. Nende aju maht oli väiksem. Kujunesid välja 3,6 miljonit aastat tagasi Aafrikas. Kuulsaim on Lucy, kelle jäänused leiti 1974 aastal Etioopias. Tal on suhteliselt suur pea, tugevad õlgad, käed on puusas. Naise õlgadel ja jalgadel on karvkate.

2. Homo erectus e püstine inimene on esimene maailmarändur, kes Aafrikast 2 miljonit aastat tagasi välja rändas ja Vana Maailma asustas. Tal puudus karvkate, kasutas tuld ja viimistletud tööriistu. Maketil on Turkana poiss, kes oli umbes 10-aastane. Leiti 1984. aastal Keeniast ja on kõige paremini säilinud indiviid. Ta seisab poolviltu paremale. Käed on laiali ja hoiavad kaigast, mis on õlgadel.

3. Florese inimene elas püstise inimesega samaaegselt. Kunagine olemasolu avastati 2003. aastal Indoneesiast Florese saarelt. Kasvult oli ta tilluke. Maketil on naeratav naine, kelle käes on kaigas. Teine käsi toetab põske.

4. Neandertali inimene koos denisi inmesega. Neandertali inimesega elasime Euroopas umbes 10 000 aastat koos. Paar protsenti meie pärilikkusainest pärineb sellest ajast. See on nii kõigil mitte-aafriklastest liigikaaslastel. See eellane kõneles, tundis tuld ja kasutas tööriistu. Neandertali inimene on ainsana heleda nahavärvi, pruunide juuste ja sirge habemega mees. Ta kallutab pead paremale. Väikesed pruunid silmad vaatavad poolviltu vasakule. Nägu on erinevalt teistest pikliku kujuga, juuksed on kinnitatud nahkpaelaga. Ta rinnal ja kõhul on hõredad karvad. Käed on seljal.

5. Kaasaegne inimene Homo sapiens kujunes umbes 315 000 aastat tagasi Aafrikas. Maketil on Põhja-Aafrikast leitud säilmete põhjal kujutatud sale tumeda nahaga mees. Ta seisab kehaga vasakule, kuid vaatab kahtlustavalt külastajat. Tal on lühike must lokkis habe ja rinnal veidi musti karvu. Käed on ees vasakul küljel. Alakeha on värvitud valgetriibuliseks. Kaasaegne inimene on tänapäeva ainus inimliik. Meid on 7,6 miljardit.

Punktkirjas eellaste nimetused on kleebitud makettidest vasakule pea kõrgusele taha seinale.

Rändekaart

Inimese eellastest vasakule liikudes on suurel stendil laialilaotatud maailma kaart. Sellel on rohelised kombatavad nooled, mis näitavad kuhu ja millal inimesed Aafrikast tulid ja kuhu edasi läksid. Nooled on nummerdatud ja iga numbri kõrvale on trükitud ajavahemik, millal ränne toimus. Noolte juures on punktkirjas kleebitud tekst, millel on number ja lühike selgitus. Ülemised põhjapoolsed nooled paiknevad nii kõrgel, et selleni ei pruugi ulatuda.

Tänapäeva inimene Homo sapiens levis üle Aafrika 300 000 aastat tagasi. Väljatänne toimus 70 000 aasta eest. Selle rände järeltulijad jõudsid Austraaliasse 45 000 aastat tagasi, aga Uus-Meremaale alles 700 aasta eest.

Selgitused stendi noolte juures olevatele numbritele:

1. Anatoomiliselt moodsa inimese (AM) lahknemine Aafrikas. 260 000–350 000 aastat tagasi.

2. AM-i väljaränne Aafrikast. 55 000–65 000 aastat tagasi.

3. Euraasia asustamine, kus jõudsid Lähis-Itta ja liikusid edasi nii Euroopa kui Aasia suunas. 45 000–55 000 aastat tagasi.

4. Indoneesia ja Austraalia asutamine 47 500–55 000 aastat tagasi. Tänapäevased järeltulijad on aborigeenid.

5. Ameerika esmaasustamine. Esivanemad tulid Siberist 15 000–23 000 aastat tagasi

6. Põhja-Euroopa jääajajärgne asustamine 10 00–11 000 aastat tagasi. Skandinaavia ja Eesti olid seni kaetud jääga.

7. Põlluharijate rändelaine Lähis-Idast Euroopasse 10 000 aastat tagasi. Kaasnesid suured muutused elukorralduses ja geneetilises taustas.

8. Ida-Euroopa stepielanike rändelaine Euroopa ja Aasia suunas 4500 aastat tagasi. Siit pärineb suurem osa eurooplaste geneetilisest materjalist.

9. Polüneesia asustamine. Saared asustati merd mööda 3000–5000 aastat tagasi.

10. Eskimote jõudmine Ameerikasse 3000–4000 aastat tagasi. Ka tänapäeval elavad eskimod Siberis, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal.

11. Uus-Meremaa asustamine 700 aastat tagasi. Asustamist raskendas Polüneesia saarete kaugus – lähimad on 1000 km kaugusel.

Skeemil on kaks sinist ringi. Esimene parempoolne ring A asub Indiast põhjapool. Tähistab Denisi inimesega segunemist. 1-2 protsenti paapuate genoomist pärineb denisi inimeselt.

Teine vasakpoolne ring B ümbritseb maid ümber Musta mere. Tähistab Neandertali inimesega segunemist. 1–3 protsenti mitteaafriklaste genoomist pärineb neandertali inimesest.

Kohvik

Kohvik asub Teletorni 22. korrusel. Erivajadusega inimene saab sinna kõige paremini liftiga, see sobib ka ratastoolis liikujale. 21. korruselt tõusev keerdtrepp on selleks natuke liiga järsk. Lifti kasutamiseks tuleb infolaua töötajalt abi paluda.

22. korrusel liftiruumist väljumiseks liigu mööda kaldteed ukseni ja peale sisenemist veel 5 sammu otse. Liikumissuunad on antud lifti poolt vaadatuna. Kohvikusse sisenedes on lifti kõrval paremal 4 meetrit pikk väljapoole kumer rinnakõrgune tumeda kattega teeninduslett. Leti esisein koosneb läbipaistvatest sissepressitud mustriga klaasplokkidest mõõtudega 15×15 cm. Teenindusletist edasi on vitriin maitseainete, tee ja kohviga. Vitriini vastas vasakul on ümara kaitserinnatisega ümbritsetud keerdtrepp, selle kõrval püstine metallriiul küünaldega ning riidevarn fliisidega. Neid saab terrassile minnes õlgadele võtta.

Musta parkettpõrandaga kohvikus on 100 istekohta. Tumehallid keskel asuvad nelinurkse jalaga lauad paiknevad enam-vähem kahes reas. Lauad on kahe, kolme, nelja või kuue istekohaga. Iga laua keskel on suur valge küünal. Toolid on ümara seljatoega, rohelise sametkatte ja nelja alumiiniumi värvi jalaga. Laudade vahel kasvavad paigaldatavates pottides suuremõõtmelised toataimed. Ruumi on võimalik lükanduksega osadeks eraldada. Teenindatakse nii letis kui lauas.

Liftist aknani on 14 sammu, vasakpoolse seinani on 24 sammu. Kohvikul on üleni klaasist kaarekujuline välissein. Laiad aknad on välisseinas tugisammaste vahel ning kogu kaarekujulise kohviku ulatuses on seespool rinna kõrgusel kaarekujuline aknalaud. Aknalaual on eri kohtades paar raskemat ümarat klaasvaasi. Teenindusleti vastas on aknalaua äärde kahe tugiposti vahele paigutatud 9 ümarat mustast nahast metalljala ja alusega teisaldatavat istepukki. Kahe tugiposti vahe on 7 sammu. Üle ühe posti on akna pool aknaaluse laua kõrval põrandalamp.

Üleriided soovitame võimalusel esimese korruse garderoobi jätta. Sissepääs kohviku garderoobi asub paremal teenindusletist mööda minnes umbes 16 sammu kaugusel. Käepidemest lükatav uks on metallukselauaga. Sisene kolme sammuga. Garderoob on väike, umbes 1,5 x 2 meetrit suur. Ratastooliga sinna ei mahu. Otse ees ja vasakul on pealae kõrgusel metalltorud riidepuudega. Ukse kõrval paremal on juhtmete ja torude kaitseks metallkate, mis juhuslikul puudutamisel koliseb.

Garderoobi ees suundub vasakule kaheksa sammu pikkune koridor. Selle lõpus on pääs terrassile. Uks liigub väga raskelt. Sellel on pikk käepide ja paarkümmend sentimeetrit kõrge uksepakk. Ukse avamisel puhub tugev tuul. Ratastooliga ei ole võimalik vaateplatvormile minna. Vaateplatvorm on 2 meetrit lai ja võrguga ümbritsetud.