Kertu Saks: Sellist klassiruumi ei saa koolimajja ehitada

Lapsed on kooli tagasi läinud, kohanevad taas klaasiruumi ja õpetajatega ja õpetajad lastega. Neile õpetajatele, kel on aasta alguses vastu vaatamas klassi jagu uusi silmapaare, saab esimestel töökuudel selgeks, milliste võimete, eelduste ja iseloomuga tegelased neil sel aastal oma ainest innustuma panna on. Innustuvad õpilased aga ainult siis, kui neil tekib sisemine motivatsioon õppida. See tekib aga ainult siis, kui lapses tärkab uudishimu. Kuidas seda sütitada, kui uudishimu pärast konkureerivad ka kõik vilkuvad rakendused lapse nutiseadmes või telefonis?

Uudishimu tekib kergemini kui laps saab ise vaadelda, uurida, proovida ja nähtu ning kogetu kohta vabas õhkkonnas küsimusi esitada ilma, et keegi hinnanguid annaks või hindeid paneks.

Kertu Saks, Tallinna Teletorni juhatuse liige

Üksnes klassiruumis, formaalses keskkonnas, õpikuid ja töövihikuid kasutades ei pruugigi see õnnestuda. Küll aga võib see õnnestuda õpilastega külastuskeskuste ja muuseumide haridusprogramme külastades, sest seal saab õppimine veel ühe mõõtme. Need paigad on ka ise õppevahendid. Nii on see näiteks Teletorni puhul, Energia avastuskeskuse või ERMi puhul, milles olen tegutsenud. Lapsed avastavad päris keskkonnas, päris ajalugu ning me sümbolhoonetest endist lähtuvaid põnevaid seoseid. Seda klassiruumis teha ei saa. Uudishimu tekib kergemini kui laps saab ise vaadelda, uurida, proovida ja nähtu ning kogetu kohta vabas õhkkonnas küsimusi esitada ilma, et keegi hinnanguid annaks või hindeid paneks.

Olen oma töös nii Energia avastuskeskuses kui Tallinna Teletornis süvitsi tegelenud avastusõppe ja mitteformaalse õppimise võimalustega ning uurinud, kuidas uudishimu, iseseisev avastamine ja vahetu kogemus võivad tugevdada õpimotivatsiooni ning anda formaalsest kooliõppest erineva tulemuse. Kogemustest ja uudishimu ajel õpitu jääb paremini meelde. Usun, et meil kõigil on elus sellised erilised mälestused ja teadmised, mida oleme saanud mõnest muuseumist, teatrist või kontserdilt. Neis keskkondades toimus kogemustest õppimine ja nii õpitu ei lähe meil elu lõpuni meelest. Vahel jääb nii kogetu meile detailideni meelde. Kahjuks ei ole nii näiteks 9nda klassi füüsikatundide kolmanda veerandi teadmistega, mida püüdsime õpikust omandada. Teletorni näitel võib ju õpikust lugeda, kui kõrge on torn, kuidas levib raadiosignaal või kuidas ja miks 1991. aasta augustis torni kaitsti, aga hoopis teine asi on seista selles tornis, vaadata 170 meetri kõrguselt üle linna, katsetada interaktiivsel näitusel füüsikanähtusi selgitavate eksponaatidega ning õppida Eesti iseseisvuse taastamise teemat samas hoones, mida 1991. aastal Vene dessantväelased hõivata püüdsid.

Kogemustest ja uudishimu ajel õpitu jääb paremini meelde.

Kertu Saks, Tallinna Teletorni juhatuse liige

Selline õppimine toetab ka õppeainete integreerimist, sest 314 meetrit kõrge torn on ühtaegu arhitektuuri- ja inseneeriasaavutus, Eesti ringhäälingu ja kommunikatsiooni ajaloo kandja, Eesti iseseisvuse taastamise sündmuste tunnistaja ning tänaseni toimiv Eesti jaoks oluline strateegiline sideobjekt. Siin saab õpetada ajalugu kohas, kus ajalugu päriselt sündis, meediat kohas, mis tagab meediasõnumite liikumise tänagi ning füüsikat ja inseneeriat konkreetsetelt torni puudutavate konstruktsiooni, võnkumise ja tehnoloogia toimimise näidetega. Sellist klassiruumi ei saa koolimajja ehitada. Sellised haridusprogrammid lähtuvad riiklikust õppekavast, kuid need erinevad oluliselt tunnist koolimajas just kogemusliku mõõtme poolest.

Toon veel näiteid, mida torni keskkond võimaldab. Esimese kuni kuuenda klassi õpilastele mõeldud programmis „Mida silm seletab“ kasutatakse Teletornist avanevat 360-kraadist panoraamvaadet ilmakaarte ja suundade õpetamiseks. Vaateplatvormilt otsitakse Tallinna tuntud vaatamisväärsusi ning jälgitakse, kuidas paiknevad üksteise suhtes linn, meri, rannajoon, metsad ja teed. Õpilased võrdlevad Tallinna varasemat ja praegust linnaruumi ning koostavad vaatluste põhjal kaardi. Nii põimuvad loodusõpetus, matemaatika, ajalugu ja visuaalne kujundamine.

Esimese kuni neljanda klassi programm „Ajalugu kõrgustes“ keskendub ajalooallikatele: ehitistele, fotodele, kunstiteostele, esemetele ja mälestustele. Õpilased uurivad Teletorni ajalugu ja arutlevad, milline võis sama paik välja näha 500 aastat tagasi. Ühe ajalooallikana tutvutakse näiteks ka Dolores Hoffmanni legendaarse ja hiiglasliku vitraažiga „Televisioon on aken maailma“, mis seob kunsti ringhäälingu ajaloo ja 1970ndae, 1980ndate tehnoloogilise arenguga.

Programmis „Lego tund pilvede all“ kavandavad ja ehitavad õpilased konstruktsioone ning tegelevad ruumiliste kujundite, mõõtmise, proportsioonide, mõõtkava, tasakaalu, arhitektuuri ja disainiga. Kõigele sellele annab tausta Teletorni enda ehituslugu. On suur vahe, kas rääkida konstruktsioonist pildi järgi või õppida konstruktsiooni sees. Teletornis on võimalik küsida, kuidas 314 meetri kõrgune ehitis püsti püsib, kuidas tugev tuul seda mõjutab, kuidas tornist signaal meie raadiosse ja televiisorisse jõuab ja miks on teletorni vaja. Füüsika ei ole selles keskkonnas pelgalt valem tahvlil või õpikus. See saab reaalse mõõtme.

Teletornis on võimalik küsida, kuidas 314 meetri kõrgune ehitis püsti püsib, kuidas tugev tuul seda mõjutab, kuidas tornist signaal meie raadiosse ja televiisorisse jõuab ja miks on teletorni vaja.

Meediasisu loomine keskkonnas, mis tagab audiovisuaalse meedia jõudmise meieni on ka kindlasti tähenduslikum kui selle loomine klassiruumis. Vanematele õpilastele mõeldud programm „Televisioon – aken maailma“ käsitleb massimeedia tekkimist, tele- ja sidetehnoloogiate arengut ning Teletorni ülesandeid minevikus ja tänapäeval. Meediaõpetuses keskendutakse uudise ülesehitusele, faktide ja arvamuste eristamisele, allikate usaldusväärsusele, väärinfole, internetiohtudele ja isikuandmete kaitsele. Õpilased loovad rühmades oma teleuudise ja filmivad selle nutiseadmega.

Meediaõpetuses keskendutakse uudise ülesehitusele, faktide ja arvamuste eristamisele, allikate usaldusväärsusele, väärinfole, internetiohtudele ja isikuandmete kaitsele.

Programm „Nutifoto“ ühendab fotograafia turvalise digikäitumisega. „ReelsLab`i“ tunnis õpitakse lühivideo loomist nii, et oldaks teadlik ka autoriõigustest, isikuandmete kaitsest, digitaalsest jalajäljest, sellest, mis on digiprügi ja mis on turvaline veebikäitumine. Teletorn tunni keskkonnana võimaldab väga kujundlikult õpetada meediaajaloo arenguid, mille tulemusel pole meedia tarbimise vahendiks enam ainult raadio ja televiisor, vaid kõik nutiseadmed ja telefon me taskus.

Programm „1991 august. Vabaduse kaitsel“ käsitleb Teletorni rolli Eesti taasiseseisvumisel. Ajaloost võib rääkida kuupäevade ja sündmuste kaudu, aga ajaloolises paigas tekib õppimisse lisakiht. Kui noor seisab Teletornis ja saab aru, miks oli just selle objekti kaitsmine 1991. aasta augustis nii oluline, muutuvad korraga arusaadavamaks nii meediavabadus, riigi suveräänsus kui ka strateegilise taristu tähendus. Ajalugu ei ole siis enam midagi, mis juhtus kusagil ja kunagi, vaid midagi, mille jäljed on füüsiliselt õpilase ümber.

Teletornis saavad õppevahendiks isegi trepid. Programmis „Terves kehas terve vaim!“ liiguvad õpilased mööda 916 trepiastet 21. korrusele, jälgides oma hingamist, vastupidavust ja pingutust.

Minu soovitus õpetajatele on lihtne: kasutage julgemalt Eestit ennast klassiruumina. Muuseumisse või külastuskeskusse minek ei pea olema preemia õppeveerandi lõpus ega tore vaheldus „päris õppimisele“. Eestis on palju paiku, kus ajalugu, teadus, kultuur ja tehnoloogia ei ole ainult tekst õpikus, vaid füüsiliselt meie ümber. Teletorn on üks neist.