Kertu Saks: Vanavanemad teavad. Küsi nende käest!

Pühapäeval on vanavanemate päev ja siis räägime palju sellest, kui suur väärtus on nendega koos veedetud aeg. Lood, mida nad lastelastele räägivad, kinnistavad laste juured ja annavad neile kultuuritausta. Nad on elavad ajalooallikad, sest mäletavad aegu, millest laps ei tea. Tänapäeva lastele on vanavanemate lood argipäevastki tõelised kurioosumid, sest neil on raske ette kujutada elu, kus telefon oli kodus juhtmega stepslis ja sellega ei saanud omatahtsi ringi jalutada, tänavalt helistamiseks tuli otsida telefoniputka, raadiot kuulati huviga koos terve perega, televiisoris oli ainult paar kanalit ning uudiseid ei saanud selle ekraanil iga paari minuti järel värskendada või üles-alla kerida.

Me infoküllases nutimaailmas on aga just päris lood ja mälestused need, mida on vaja lastele edasi anda. Uskuge või mitte, aga need lood ka tõesti huvitavad lapsi. Selliselt jagatud mälestused jäävad nendega kogu eluks. Olen hariduse ja mitteformaalse õppimisega tegelenud suure osa oma tööelust ning usun väga sellesse, et õppimine ei toimu ainult koolipingis. Muuseum, avastuskeskus või ajalooline paik annab võimaluse õppida teistmoodi – vaadata, katsuda, võrrelda, küsida ja ise avastada. Seepärast teengi üleskutse, et lapsed võtaks vanavanemad kaasa või vanavanemad lapsed kaasa ja mindaks vanavanemate päeval mõnda sellisesse külastuskeskkonda või muuseumi, mille väljapanekud aitavad mälestused ellu äratada.

Muuseum, avastuskeskus või ajalooline paik annab võimaluse õppida teistmoodi – vaadata, katsuda, võrrelda, küsida ja ise avastada.

Kertu Saks, Tallinna Teletorni juhatuse liige

Talletan argikultuuri ja pärandit praegu Teletornis ja saan siin anda mõned näited, kuidas teha vanavanemate päevast üks tore lugude jutustamise päev. Aja kulust ja erinevatest ajastutest annab aimu juba see, kui asetada vanavanemate, vanemate, lapse enda ja torni vanus skaalale. Torni ehitamine algas 1975. aastal ja see valmis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatiks. Tänaste vanavanemate seas on palju neid, kes mäletavad torni valmimist. Mõni käis nõukogude ajal torni restoranis, mõni on käinud tornis perega vaadet nautimas, mõnele on see väga suure ajaloolise sümbolväärtusega ja Eesti iseseisvuse taastamise protsessis olulise looga ehitis, mõne jaoks on Teletorn lihtsalt Tallinna siluetis alati olemas olnud maamärk. Torni külastus annab vanavanemale võimaluse rääkida lapsele mitte lihtsalt abstraktselt ajaloost või nõukogude ajast, vaid oma elust sel ajal. Rääkida sellest, kuidas Tallinn toona välja nägi, millised autod ja bussid sõitsid, mida söödi, mida televiisorist vaadati, millist muusikat raadiost kuulati ning milline tundus maailm siis, kui välismaale reisimine polnud sugugi iseenesestmõistetav. Vaateplatvormil saavad Tallinna vanavanemad lisada loole veel ühe mõõtme ja näidata lastele, kus oli vanaema/vanaisa esimene kodu, kus koolis käidi või kus oli nende töökoht.

Toredaid põlvkondade vahelisi vestlusi saab pidada näitusel „Tornist taskusse“, kus on väljas nii tänavatelefonid kui esimesed mobiiltelefonid. Lastel tekib sel näitusel alati palju küsimusi nagu – kuidas te sõbraga kokku saite, kui ei saanud sõnumit saata, kuidas ema teadis, kus laps on, kuidas teise linna sai helistada, millal vanaisa/vanaema esimese mobiiltelefoni sai, kas igav ei olnud, kui telefoniga sai ainult helistada? Väga suured muutused kommunikatsioonis aitavad näitlikustada ajalugu ja aja kulgu. Põnevad lood sünnivad sellest, kui samas peres on inimesed, kelle nooruses polnud kodus võibolla isegi lauatelefoni ja lapsed, kelle taskus on telefon, millega saab sekunditega teha video, rääkida teisel pool maailma oleva inimesega või vaadata otseülekannet peaaegu ükskõik kust.

Eesti Ringhääling tähistab sel aastal 100. juubeliaastat ja näitusel „Siin Tallinn! Sajand eetris“ on palju väärtuslikku vanavanemate lugusid ilmestavat väljas. Esmalt on seal muidugi palju möödunud sajandi alguse kauneid raadioaparaate. Raadioid pole täna enam paljudes kodudes üldse. Päev ei alga sellega, et raadio keeratakse köögis mängima ega lõppe raadio kinnikeeramisega. Lastele on põnev, kui neile näidatakse ja räägitakse, millised raadiod välja nägid, milline vanavanemate kodus oli, mida sealt kuulati, kuidas erinevaid jaamu valiti või kas raadio järgi sai kella õigeks panna. Näitustel on fotosid peredest, kes on kogunenud raadio ümber saateid kuulama. Las laps proovib end asetada samasse rolli tänapäeval ja mõelge koos, millise seadeldise ümber uudiste või meelelahutuse saamiseks täna võiks koguneda? Nutitelefoni, teleka, IPadi?

Ringhäälingu ajalugu ei koosne aga ka ainult tehnikast. See koosneb ka inimestest. Vanavanemate lugude hetked saavad alata juba torni sissepääsutunnelist, kus näitusel „Telelegendide sajand. ETV teledaamid“ on vanavanematele väga armsate telediktorite ja saatejuhtide lood läbi seitsme aastakümne.

Näitus „Kogutud hetked. Toomas Uba, Lembitu Kuuse ja Raul Rebase lood läbi esemete“ jutustab aga maailmameistrivõistlustest ja olümpiamängudest ja ka seal on palju sellist, mis vanavanemates mälestusi äratab. No põnev ja naljakas teadmine on ju seegi, et näitusel eksponeeritud suusamütsid olid omal ajal väga populaarsed.

Palju jutuainet annab kindlasti ka näitus „Samal lainel. Teletorni füüsika“, kus läheme ajas veel kaugemale tagasi. Seal saab katsetada näiteks morse telegraafiga või mängida raadiolainetel põhineva tereminiga muusikat.

Teletorn ise pakub samuti palju võimalusi mälestusi jagada. Kõige tähenduslikumaks muutub Teletorni külastus kindlasti 1991. aasta augustisündmustest rääkides. Rääkige lastele, miks oli vaja kaitsta just Teletorni ja miks oli oluline hoida Eestit ühenduses vaba maailmaga. Praegused vanavanemad mäletavad seda aega. Ühtlasi saavad nad rääkida, kus nad 20. augustil 1991 olid, mida tegid, kas kartsid või lootsid, kust neil päevil uudiseid said ning mida tundsid.

Tähistame sel aastal vanavanemate päeva nii, et anname vanaemale/vanaisale võimaluse olla meile giidiks ja teejuhiks nii otseses kui kaudses mõttes. Lapse jaoks võib selline ühine külastus olla väärtuslikum kui terve peatükk ajalooõpikus. See päev annab võimaluse olla koos, jutustada lugusid ja anda lastele sellised mälestused, mida nemad saavad tulevikus anda edasi oma lastele.